9 kuud ja enamgi veel

Mainin kohe algul ära, et proovin kõik ilusti ja ausalt ja võimalikult tõetruult kirja panna iseendale. Mu rasedust võiks kokkuvõtvalt kirjeldada... “nagu õpikust”. Isegi ÄE lõpetas sünnituse sõnadega:"... like in the textbook."

Kas ma aprill 2017 teadsin, et aasta pärast võiks meil lapsuke olla? Võimalik. Võib olla, et mitte nii aasta alguses, aga kui jaanuaris Aussi tulin... tulin ju oma teise poole juurde. Esimeseks eesmärgiks oli majaost, aga peale seda ju võiks hakkata pere looma. Vanust ka juba sinnakanti... Mäletan aasta tagasi kui harjutasime noolemängu oma tiimikaaslastega, siis Muffy uuris, et millal võiks meil laps tulla. Ian pakkus, et võib olla 2018 aasta lõpus. 

Pisike oli kuni lõpuni välja üllatus. Emme hoidis pisikest algul iseendale, siis sai Ian teada, et saab isaks. Ise hakkasin kahtlustama juba augustis. Naljakal kombel on pisikene tihedalt seotud Gabby-ga, sest ise sain kinnituse peale Gabby tüdrukuteõhtut (olin siis u6 nädalat) ja siis Iani sai üllatuse osaliseks septembri lõpus (11nädalat) kui Gab abiellus. Mitte, et ma ei tahtnud last Ianiga saada, aga kui te vaid teaksite kui suure suuga Ian on. Ta ei suuda mitte midagi saladuses hoida. (Nii ka läkski... Ian lobises oma sõbrale välja). Lisaks, elasime sel hetkel Iani vanemate juures, ning ma ei tahtnud olukorda ebamugavaks muuta. 
Samuti oli üllatus, kas tuleb poiss või tüdruk. Ise arvasin, et tuleb poiss, sest üks hommik ärkasin ülesse ja teadsin, et lapsele saab nimeks Jasper. Jasper ise kinnitas seda.... aga võta näpust! Ise ei tundnud mitte mingit vajadust sugu varem teada saada. Minu meelest see on just see imeline osa lapse saamisest. Kõik olid alati üllatunud, et te siis ei teagi sugu, millele järgnes:”See nii tore. Enam pole palju vanemaid, kes poleks sugu teada tahtnud.” 

Mis mul esimestest nädalatest meeles on? 
Söögiisu suurenes ja väsimus tekkis. Sel hetkel oli Chatfieldsis hooaja lõpp, seega olid tööpäevad lühikesed. Mäletan kuidas tihtipeale koju tulin ja lihtsalt voodisse pikali heitsin ja tukkusin. Maitsemeeled muutusid tundlikuks. Esimesed paar nädalat sõin hommikusöögiks vaid kurki ja maasikaid. Süda paha polnud, aga need toitained tekkitasid kõige vähem kõrvetisi. Just nimelt kõrvetised tegid mu 9kuud vastikuks. Tahtsin süüa, aga kui liiga palju süüa või juua, siis tundsin kohe seda vastikut tunnet. Tööl olles vett juues, tekitas see ka kõrvetisi. Mõned nädalad enne kui Iani vanemate juures ära kolisime, hakkasid ka Iani ema valmistatud õhtusöögid vastu. Liialt palju riisi ja haudepotis tehtud rooge. Tahtsin liha ja salatit... eestimaised... koduseid toite... nagu näiteks makaronisalatit ja kohukesed ja suvine grillliha koos värske salatiga.

9 kuud rase oli nii ja naa. Tegelikult ei olnud häda midagi. Süda mul hommikuti paha ei olnud. Aruharva kui ärkasin kerge peavaluga, mille tõttu tundsin, et süda paha. Võib vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda mitu korda wc vahet jooksin. Nii juhtus paaril nädalavahetuse hommikul kodus kui ka tööl. 
 

@Annett Gibson

 Kui novembris enda koju kolisime, siis andsin loa Ianil oma vanematele öelda. Ise olin oma vanematele öelnud oktoobris, mil skypisin ema sünnipäeva puhul. Novembri lõpus (19.nädal) ütlesin ka töökaaslastele, et ootan pisikest - sel hetkel oli pisike mango suurune. Tegin seda peale viimast UH - teades, et kõik lapsukesega korras. Kui tulin oma saladusega lagedaks, siis juba enne seda oli tehtud nalja, et ma olen kindlasti rase, et miks ma töö ajast kuskil käin. Gabby abiellus, Halliki peab ju lapse ootel olema. Isegi enne seda kui Iani vanematele sai öeldud, tekkis naljakas olukord tööl, kui arutati beebisid, sest Gabby-l oli sel hetkel kolm sõbrannat, kes lapseootel. Seega küsiti mul suht otse, et millal mul laps tuleb. Sai miskit moodi väljavingerdatud, aga kahtluseuss jäigi. 
 Kuna mu kõht oli isegi lõpusirgel väga väike ja kaebusi mul polnud, siis käisin kuni eelviimase nädalani tööl. Vanemad daamid hoidsid mind ja suure kuumusega mind õue ei lastud ja raskeid asju ka ei lubatud liigutada. Kuni kaheksanda kuuni kandsin puude “tray”-sid kahe kaupa nagu peab. Peale seda hakkasin ühekaupa tray-sid kastidesse panema. Viimastel nädalatel püüdsin lisaks ennast laua otsa seada, et ei peaks väga palju kõndima. Kui algul oli mõte, et kui kõht suurem, hakan tegema poolikuid päevi, siis see jäigi mõtteks. Käisin 7:40-16:30 esmaspäevast reedeni tööl. 
Isegi zumbat tantsisin kuni 34 nädalani iga neljapäev. Kui alguses hüplemine ja karglemine tekitas ebamugavustunde põiele, siis viimased tantsimised tundsin ennast väga hästi. 

@Annett Gibson

 Arsti juures käisin algul iga kuu, siis iga kahe nädala tagant. Mõõdeti vererõhku, kaaluti, kuulati pisikese südamelööke. Tehti vereanalüüse. Kui hästi mäletan, siis mu viimane kõhu mõõtmine näitas 98cm... vist! Pole kindel, kas kõht kasvas rohkem kui 100cm. Kaalu tuli juurde esimese kuuga juurde tohutult. Lõplik kaalunumber oli 79kg. Kui haiglast lahkusin, siis oli 74kg. Seega 10kg algkaalust. Kodus mul kaalu pole, seega ei tea kui palju ma kaalun. (Kuu peale sünnitust näitas kaal 68kg... aga ma ei usalda seda kaalu eriti, sest Emma kaalunumbriks saime 6kg.)

Viimased kaks visiiti olid ämmaemanda juures Perthis. 39.nädala külastus oli pettumus, 40.nädala visiidil sain hästi toreda ämmaemanda (mulle tundus, et mida vähem nädalaid, seda noorem ämmaemand. Mida rohkem nädalaid, siis seda kogenum ämmaemand.) See visiit jääb meelde kui ebamugav, sest ÄE kontrollis emakakaela küpsust. Väga valus!
Hiljem kui juba haiglas olin ja kui kontrolliti siis õnneks enam valus polnud. See äe tuli mulle isegi peale sünnitust palatisse õnnitlusi tooma. Lisaks tervitas ka väljasaamispäeval.

Kuna peale viimast ÄE visiiti planeeriti esilekutsumine 41.nädalaks, siis lootsin ikka, et pisike tuleb ise. Iga päev käisime Ianiga jalutamas, kas siis kuskil pargis või rannas. Ja õhtuti tegime ümber kvartali ringe. Sõime tšillit, ananassi ja jõime apelsinimahla. Mitte miski ei mõjunud. Kuna 23.aprill oli möödas, siis hakkasin mõtlema, et mis oleks ilus kuupäev... järsku 25 - see Anzac day; Iani vanemate pulma-aastapäev-, või hoopis 27.aprill - mul sugulaste seas paju inimesi, kel just 27.ndal on sünnipäev.
Laupäevaõhtul kui mu heegeldusprojekt “cosmic cal” osa 2 valmis sai ja uut osa veel väljas polnud, ütlesin, et nüüd on aeg pisikesel tulla. Mul pole järgmisel päeval mitte midagi teha. Ja nii see hakkaski... Esimesi valusid tundsin laupäeva öösel 21:50. Põhimõtteliselt sellest hetkest peale kestsid krambid 1min ja tulid iga 5minuti tagant. Pidasin arvet äppiga. Iga kord kui tundsin valu loendasin ja hingasin sügavalt sisse ja siis välja. Need valud olid regulaarsed ja välja kannatatavad. Kuskil kella 3 ajal võtsin valuvaigisti. Sain kaks tundi magada. Hommikul ärgates tegime kõne haiglasse. Öeldi, et oodake! Tuhud peavad lühemate vahedega olema. Peale seda kõne läksidki valud lühemaks, aga peagi muutusid väga ebaregulaarseks. Tasapisi hakkasin ka tugevamaid valusid tundma. Eriti kui olin istunud ja siis tõusnud, et ennast liigutada. Lõuna ajaks, olin korra veel magada saanud... 20minutit, aga siis hakkasid tuhud vaikselt kaduma. Vahed olid juba 10-20minutit. Tegin endale kuumaveepudeli ja hiljem käisin sooja dušši all. Peale neid protseduure olid valud peaaegu kadunud.

Kuna järgmine päev oli esilekutsumine, siis Iani vanemad tuli pühapäeval Perthi. Pidime nende juurde õhtusöögile minema ja niisama tere ütlema. Enne aga helistasin haiglasse. Küsiti tavalisi küsimusi. Mulle juba tundus, et ütlevad taas, et oodake veel. Kui jõuti küsimuseni, et kas tunned last liigutamas. Ütlesin, et mitte nii tihedasti kui tavaliselt. Eelmised paar päeva oli lapsuke ikka palju põtkinud. Nii otsustaski ÄE, et peaks lapse liikumist kontrollima. Jõudsime haiglasse kella 17 ajal. Tundsin ennast peaaegu hästi. Valud tulid ja läksid. Mind pandi masinate külge ja unustati... mitte päriselt, aga tundus küll nii. Peaaegu kaks tundi lamasin voodil ja iga minutiga, läksid valud tugevamaks. Laps oligi natuke vaiksem, aga kui kõhtu katsuda, siis ikka põtkis vastu ka. 
 Peale pikka moniteerimist uuris ämmaemand, et kas veed on tulnud. Ütlesin, et enda meelest ei ole. Aga kuna sada protsenti kindel polnud ja ma pidin saama antibiootikume enne kui aktiivne sünnitus peale hakkab, siis otsustati mind haiglasse jätta. Mis sest, et emakakael oli selle 18h jooksul vaid alla 2cm avanenud. Korraks olin segaduses... kas tõesti pean jääma. Ma ei tahaks niisama passida haiglas kui midagi veel ei toimu. Niimoodi suutsin arsti ja ÄE segadusse ajada. Arvan, et sellest tingitult ootasin tablet valuvaigistit pea tund aega. Ian jõudis vahepeal vanemate juures ära käia. Kui ta tagasi haiglasse jõudis, võtsin teda pisaratega vastu. Valud olid väljakannatamatud ja jube valusad. Lamamine tegi kõik hullemaks.

Kui kella 9 ajal sünnitustuppa ja oma ämmaemanda sain, siis see oli nii hea. ÄE tegeles vaid minuga. (Nii kahju, et ma ÄE nime ei mäleta... minu meelest oli Angelika. Kui algul olin pisikese eelarvamusega, siis hiljem sain vaid kiidusõnu öelda.) Lõpuks sain ka 2 tablettvaluvaigistit. 
Proovisin alguses sünnituspalli. Võttis vaagna pinge ära, aga pika peale hakkasin valu hoopis seljas tundma.
ÄE hakkas kohe uurima, et millist valuleevendust soovin. Enne sünntust olin veendunud, et ainult hingamise ja naerugaasiga saaks ehk hakkama. Vist tunnike olin niisama, aga selleks ajaks olid valud nii valusad, et ainuke vastus mida ma oskasin vastata:”I just don’t want to feel pain.” Valuvaigistid aitasid, aga tundsin kuidas nende toime hakkas kaduma. Eriti veel kui aeg oli epiduriaal// seljasüst saada. Kell võis olla 23... olin olnud 24h üleval... olin endaga täiesti läbi. Kogu keha värises väsimusest ja näljast. Nagu oleks külmavärinad, aga tundsin hoopis, et mul on palav. Proovisin natuke midagi näksida, aga kõik tuli ülesse tagasi. 
Seljasüsti tegemine käis kiirelt ja valutult. Korraks oli kerget elektrisurinat tunda, aga see oli ka kõik. Valud olid ikka päris tugevad, sest ravimit pidi ikka mitu doosi lühikese aja jooksul juurde lisama. Selle kõige eesmärk oli, et ma saaksin magada ja keha saaks puhata. 
Kella 12 kuni 4-ni mäletan vaid seda, et Ian püüdis magada. Mina püüdsin ka, aga kuna ämmaemand oli maininud, et pisike võib muutuda uniseks, siis ma ei saanud rahus magada. Kontrollisin iga natukese aja tagant monitori ja kui vahepeal südamelöögid ära kadusid, siis see tekitas veelgi muret. Aga nagu äe ütles, siis hetk kui südamelöögid ära kadusid, need olid hetked kui pisike sirutas või liigutas. ÄE kontrollis mind iga tunni tagant ja oli väga rahul, et peale seljasüsti läks kõik nii nagu ta oli arvanud. Tema kolleegid olid kartnud, et keha läheb puhkeolekusse ja sünnitus aeglustub. Kõik läks vastupidi. 
Kella kolme aeg oli viimane hetk teine doos antibiootikume saada, enne kui pressimiseks läks. Kl3-4 ma sain isegi magada. Isegi kui öeldakse, et peale seljasüsti pole presse tunda, siis tegelikult on ikka. Veed tulid alles pressimise ajal. Pressisin 40min, et beebile rohkem mitte stressi tekitada, siis tuli arst vaakumpumbaga appi, sest igakord kui mina puhkasin, siis pisike otsustas ennast valesse asendisse keerata. Viimane protsess võttis aega 20min.
Pisike sündis kl5.29.
Esimeseks mälestuseks on palju tumedaid juukseid ja siis nutt. Nii pisikese nutt kui enda. Öösel olin vahepeal arvanud, et pole lihtsalt energiat ega emotsiooni, et veel nutma hakata. Tundsin tol hetkel end lojult. Ian küsis vaid, kas nutan õnnest või valust.
Juba esimesel päeval mõtlesin, et sünnitaks veel ühe pisikese ja siis veel ühe ja veel ühe. Kõige ebamugavam on olnud õmbluste paranemine. Õnneks pole need takistanud jalutamaskäimist.

Samal ajal kui Emmat kaisutasin, õmmeldi mind. (Teise astme rebendid.)  Esimene tund aega oma elust matsutas Emma rinna otsas. Peale seda pesemine ja kaalumine ja siis oligi õues juba valge.

Emma Hegerta Jacobsen 3,4kg 49cm

Kuna Jasperit ei tulnud, siis sai tüdrukule nimeks Emma. Olime kahe vahel kas panna ka keskmine nimi. Mei tahtnud väga lillelist ja roosamannalist nime nagu Emma Roosi või Emma Sofia... Tahtsin midagi jõulisemat. Kuna Ianil on mingid juured Skandinaaviast, siis mõtlesime viikinginimedele. Uurisin nimesid Gerta ja Gerda... üks on võitleja ja teine kaitseja. Endale sümpatiseeris H-täht... Ianile meeldis nimi Helga. Kuskilt jäi silma nimi Hege (variant Helgast) (see mu lemmik!) Ja nii saigi HEGErta.

***
Külastusaeg oli kella 15-st, seega pidid Iani vanemad ootama. Nende jaoks oli see pikk-pikk ootus. Nad tahtsid juba hommikul tulla. Vahepeal käis Ian magamas, sain ise ka tunnike- kaks sõba silmale. Enne kui Ian tagasi jõudis, oli meid viidud oma palatisse - väike, vaatega majadele. Söök haiglas oli päris hea. Iga söögikorra ajal anti menüü, kust said valida söögi järgmiseks. 

Sain haiglast välja teisipäeva pärastlõunal.... pärast evakuatsiooni. Ian oli turvahälliga palatisse jõudnud kui tekkis hästi vänge kloorilõhn tuppa.Küsisime veel õelt, et mis lõhn see on. Järgmise 10 minutiga suunati meid haiglast välja.Kokku ootasime 2h, et saaks kottidele järgi minna. Ooteajal pakkus peaÄE, et me võiks koju minna ja väljalaske paberitele järgmine päev järgi tulla. Kahjuks olid mul veel kotid palatis.
(Ehitajad olid katust tehes, kogemata kemikaali maha pillanud - "Bleach spill spaks King Edwards Memorial Hospital evacuation).
 

Minu esimene foto Emmast

 Esimesel päeval pisike vist ainult magas. Ööset mäletan rohkem. Mäletan, et iga imeliku heli peale ärkasin ja kontrollisin, et kas kõik ikka korras. (Kolmandaks ööks olid pooled röginad ja käginad juba blokitud. Beebid võivad ikka igasuguseid jubedaid häälitsusi teha.) 
 Esimene öö kodus läks vist hästi... seda kuud kommenteeriks, et öösel magab hästi, päeval tahaks vaid süles magada. Olen vaikselt lõuna ajal kui tean, et tüdrukul kõht täis, lutti andnud, et ta vaikselt unne suikuks. Mulle eriti lutt ei meeldi, Emmale ka mitte. Paar korda peab ikka andma enne kui tunnistab. 

 Kõhugaasid pole väga meid piinanud. Kaks päeva kuu keskel nagu olid, mis tõttu ostsin gaasirohu, aga pole seda eriti kasutanud. Kodus olla on hea. Tahaks vaid kogu aeg Emmat kaisutada. Natuke tunnen süümekaid, et ei saa enda asju teha, siis et ei jõua õhtusööki valmistada, ei jõua Alfiega tegelda, ei jõua koristada ja aiatöid teha. 

Kohtume kuu aja pärast kui Emma 2-kuune


NB- 9 kuud ootasin Emmat suure ärevusega. Järgmised kolm kuud ootan ja teen ettevalmistusi enda vanemate, õe ja tädi külla tulekuks.