Lõvibeebi - lugu minu raseduse katkemisest

https://drive.google.com/uc?export=view&id=1qOcpuzxN201eCxc5BnJ6ocR7wMvreKGB

12.01.2020 kl7:12


Uus aasta pole just kõige positiivsemalt alanud. Austraalia idakallas põleb ja minu süda purunes kildudeks. 


Viimased paar kuud olen imetlenud Emmat, kes saab aprillis kaheseks, et ta ka juba nii suur tüdruk. Juba pikemat aega tundsin, et olen valmis teiseks lapseks. Sisimas tunnen, et kunagi võiks mul olla kolm, või isegi neli last. Ainuke mure sel juhul on, et kodumaale reisimine muutub väga kulukaks või üldse võimatuks. Aga see selleks sel korral. 


Olime Ianiga valinud, et meie järgmine beebi võiks sündida 2020. Oktoober ja november möödusid nagu ikka. Detsembris sain oma oodatud kaks triipu. Olime Iani perega tulnud Perthi vaiksele jõulunädalavahetusele. Olin sisimas õnnelik, samas teadsin, et mul pole kavas veel nii vara oma uudisest rääkida. Sel hetkel olin vaid neli nädalat olnud rase olnud. 


Detsember möödus kiirelt ja palavalt ja stressirohkelt. Nädal enne jõule oli emotsionaalne madalhetk. Ma olin lubanud oma töökaaslasele, et võtan oranzi kiisupoja. Muidu läheb kiisu varupaika. Paar aastat tagasi oli meil kass - Sasha. Kahjuks kadus ta jäljetult. Hiljem olen kuulnud, et meie naabrid ei salli kasse. Kunagi ei tea.... samas võis Sasha ka auto alla jääda või rebase kõhtu sattuda. 

Tahtsin seda pisikest kiisut "päästa". Tõin kiisu koju... kaheks päevaks. Esimese päeva sain kirja, kus mu naabrist sõbranna palus võtta kaks erinevat autot, kui me järgmine päev tööle lähme. Ta oli 5 kuud rase ja kartis toxoplasmoosi. Noo,  peale seda nutsin kogu õhtu ja siis järgmine päev ja siis andsin kiisu varjupaika ära. Ma ei tea millest, aga ma lihtsalt ei suutnud kontrollida oma pisaraid. Tundsin, et olen kiisupoega alt vedanud. Samas mu süda polnud 100% asja juures. Ma ei tahtnud kiisule pettumust valmistada. 

Õnneks hiljem kuulsin, et Fritz sai toreda vana paari juurde elama. Neil on tõenäoliselt rohkem aega ja armastust kiisule, kui mul tol hetkel. 


Jõulud möödusid võib olla natuke rohkem segaselt kui muidu. Mida ma selle all mõtlen, on see, et võib olla ma tõesti ei jälginud oma dieeti nagu peaks kui ollakse rase. Aga ma tundsin isusid. Tahtsin kohvi, tahtsin kala, tahtsin pehmeid juuste. Kohvi oli küll kahanenud kolmest tassist ühele tassile (lisaks Austraalia lahustuv kohv pole üldse kangete killast, kui seda võrrelda masinakohvi või kapslikohviga.) Põhimõtteliselt jõin piima natukese kohviga nagu mu õde meie kohvist arvas.


Arsti (GP) juures käisin enne jõule ning oli ultraheli saanud 7.jaanuarile. 31.detsembril hakkas määrima (spotting- kui seda saab niimoodi  nimetada, sest see juhtus vaid korra päeva jooksul). Mingeid valusid ega krampe mul polnud. 


Need 7 nädalat polnud mul ei hommikust iiveldust ega miskit. Natuke väsinud olin, aga see ju normaalne. Emmaga rase olles polnud mul ka süda paha. Seega ei osanud miskit arvata. Noo tagant järgi mõeldes oskaks vaid peavalud (vasakul pool enamasti) tuua, mis oli ebanormaalselt palju. 


2.jaanuaril tuli korraks eredat punast verd. Võtsin end kokku ja helistasin abinõude telefonile, et ennast rahustada. Mitte kunagi ei tee ma seda uuesti... naisterahvas teisel pool toru püüdis esimese poole meie vestlusest aru saada kuidas mu nime kirjutatakse. Seda vestlust ei teinud just kergemaks see, et ma teisel pool toru nutsin. Lõpuks ma ei  suutnud ja purskasin lihtsalt nutma. 

Peale 5 minutit oma nime täht-täht haaval ette ütlemist, sain lõpuks oma probleemist rääkida. Naisterahvas rahustas mind ja ütles, et veritsemine võib olla loomulik osa rasedusest. Ning soovitas ultraheli varasemaks saada kui võimalik. Olin natuke pettunud. Ma ei tea mida ma ootasin, aga mitte sellist kõnet. Enne kui kõne lõpetasin, soovitati mul Panadoli võta. Mina vastasin:"Aga mul pole mingeid valusid." Hääl teise pool telefoni:"Te olete natuke hüsteeriline. Panadol aitab." See oli küll üle mõistuse soovitus. 


Ma võin öelda, et need viimased kaks kuud olen rohkem nutnud kui viimased kaks aastat.


21.01.2020 kl20.21

Nädal on möödas, sellest kui hakkasin oma mõtteid ülesse kirjutama. Selle nädalaga on nii palju juhtunud, et olen oma raseduse katkemisega lõpp-staadiumis. Põhimõttiselt olen leppinud, mis juhtus,  ja ootan juba uut kuupuhastust, et peale seda saaks uuesti katsetada. Lõvibeebi kaotus on minus tekinud veel suurema soovi saada lapsi... kindlasti liitub vikerkaare lapsele ka kolmas. 


Kui kaugel ma oma kirjaga olin.... okei... peale telefonikõne abiliinile. Helistasin ultrahelise lootes, et saan veel nädala lõppu aja. Kahjuks neil vabasid aegu polnud. Niimoodi veetsin oma sünnipäeva ja nädalavahetuse kartuses ja hirmus. 


Teisipäeval, 6.jaanuaril oli mu esimene ultraheli. Olin 8 nädalat ja 4 päeva. Kui kabineti sisse astusin, siis ütlesin kohe, et mul on kartus, et miski on valesti.


Ei läinud väga kaua aega, kui pidin andma allkirjaga loa teha vaginaalne ultraheli. Spetsialist kinnitas, et lõvibeebi oli kasvamise lõpetanud kuskil 6nädalal. Reaalselt elas lõvibeebi vaid 4 nädalat kui arvestada maha kaks nädalat viimase perioodi esimesest päevast. See jäi täpselt jõulute aega, mis omakorda paneb mind mõtlema kas ma sõin ja jõin miskit, mis võis raseduse katkestamise põhjustada. 


Peale negatiivset uudist, pidin veel tükk aega olema erakorralises, sest minu enda arst oli puhkusel. Ämmaemand ja arstid tahtsid mulle anda piisavalt infot ja kontrollida, kas kõik on korras. Sai palju pisaraid valatuid iga kord kui keegi ütles, et see ei olnud minu viga. Iga kord käis mu peas läbi, ma tean, et te peate seda ütlema. Ma olen nõustamispsühhoogiat õppinud. 


Peale haiglas olemist, läksin võtsin endale ühe kange cappuccino. Peale seda kui hakkas määrima, olin lõpetanud kohvi joomise. Ma polnud hullupööra kohvijoodik. Üks tass kohvi on täitsa okei juua. Tegin Emmaga sama... seni kui kõrvetised tekkisid. Lohutusost karamelli-šokolaadi küpsised maitsesid jumalikult hästi. 


Peale kaotusvalu tundus, et rahal pole enam mingit mõtet. Koju jõudes läksin otse aianduspoodi ja otsin lilleseemneid ja suure poti - pidin lõvibeebi mälestuseks seemned külvama (nüüd on seal potis pisike ingel südame kiviga ning paar sukulenditaime). Lisaks hakkasin otsima võimalusi kuidas ma saaksin midagi rohkemat lõvibeebi jaoks teha. Tellisin endale Emma ja lõvibeebi sünnikuu kiviga kaelaripatsid. Lõvibeebi mälestuseks on varsti valmimas ka tema enda print/ muster (tutvustan seda kunagi hiljem). 


Kodu jõudes pidin mōtlema kuidas ma Ianile meie kurba uudist jagan. Otsustasin, et rääkida ma ei suuda. Kirjutasin kirja. Peale Ianit, rääkisin sellest ka oma emale. Oleks palju parem olnud kui oleksin kodumaal olnud, aga natukenegi lohutav oli kuula ema häält telefonis. Sain teada, et mu vanaemal oli ka olnud raseduse katkemine enne kui nad said oma kolmanda lapse - minu ema. 


Olen lugenud ja kuulnud nii paljudelt, et raseduse ära kukkumine on väga tavaline. Kurb, aga tōsi. Minu ainuke kartus on, aga kui see juhtub uuesti. Enda meelest on mul terve keha, terve meel.... lohutan ennast vaid, et parem varem kui hiljem. 


... 

Mul oli kolm võimalust. Otsustasin, et lasen oma raseduse katkemisel kulgeda loomulikult. Pidin ämmaemandale nädala pärast helistama, et teada anda kuidas on läinud. Ning kui selle ajaga midagi pole juhtunud, siis pidin minema Perthi (2h kaugusel), et kas võtta tablet või teha D&C (dilation &curettage).


12.jaanuaril, pühapäeva õhtul peale Emma magama panemist, mis oli olnud suur trall ja kisa, sain lõpuks rahulikult õmblusmasina taha istuma. Tegin oma asja, aga tundsin, et mu püksid soonivad kõhtud. Võib olla oli kerge perioodi moodi valu, aga ei mingeid krampe. Läksime Ianiga kell21 magama. Emma ärkas korraks ülesse. Läksin teda lohutama. Kui ülesse tõusin, tundsin, et miskit nagu kukkus.


Läksin tualetti ja nägin suur vereklompi. Istusin natuke aega ja kogusin mõtteid. Järgmine hetk käis potsatus. Nägin kohe wc potis hulpimas väikest peopesa suurust läbipaistvat, natuke kollakamag kottikest, mille sees oli pisike valge hernetera suurune kreemjas täpike. Teate ju küll... selline poolkuu kujuline olend. Mina ei suutnud lõvibeebit potis alla lasta. Võtsin ta käe peale, äratasin Iani (tema otsustas, et tema ei taha seda näha), läksime õue ja ma istutasin lõvibeebi tema enda lillepoti. 


Ärkasin tol ööl veel korra ülesse ja jooksin tualetti kuna pool emaka limaskesta tuli veel korraga ära (vähemalt tundus nii.) olin valmistunud hulluks verejooksuks, aga õnneks esimesel paaril päeval oli vere jooks keskmine/ madal. Nädala lõpu poole enne kui täiesti ära kadus, tekkis korraks hirm, et voolus on liiga suur, aga see ei kestnud kaua. Kahel päeval kaks tundi, millele järgnes taaskord suur vereklomp. 


Ja nii olengi peaaegu tänases päevases. Pean veel viimases ultrahelis käima, mis kontrollib emaka olekut. Ise tunnen, et see kurb hetk elus on peaaegu möödas.


Nii kurb kui see ka ei oleks... elu läheb edasi. Sisimas olen võidelnud mõtetega, kas ma unustas lõvibeebi ja ei maini kellelegi seda. Ta oli ju vaid 4 nädalat. Isegi süda ei jõudnud ju veel tuksuda. Või peaksin lõvibeebit ikka teistega jagama. 


Tean, et mu pisarakanalid pole veel lõplikult kinni keeratud, sest pean ja tahan lõvibeebiga juhtunut jagada veel paari inimesega. Ma pole veel kindel millal. Kas ma ootan seni kuni olen uuesti rase... või peaksin sellest varem rääkida. Kas raseduse katkemine on üldse teema millest avalikult rääkida? Miks ma pidin sellest lugema neti vahendusel? Miks ma ei mäleta, et ma oleksin seda Tervisehoiu ja Inimeseõpetuse tunnis õppinud. - 1 naine 4 kogeb raseduse katkemist. See on suur number. 


Tulevikule mõeldus

Täna, 21.jaanuaril, tean, et tahame proovida nii ruttu kui võimalik uuesti. Võib olla läheb mu soov täide ja saame 2020 jõulubeebi või olla üllatab vikerkaarebeebi Iani sünnipäevaks. Kes seda teab. 

I only know that losing a  LionBaby made me love my Sunshine baby Emma even more. I would have never thought that I have so much love in me. 


Ma arvan, et mina olen valmis. Ma arvan, et me oleme valmis, et meie perega liituks uus ime. Ime, kelle ootamine tundub palju hirmutavam ja raskem kui rasedus peaks olema. Kõige hirmutavam saab olema esimene ultraheli, siis teine ja siis kolmas ja iga kord kui olen doktori juures... sest kunagi ju ei tea kas kõik on korras või mitte. 


But You can't have a rainbow without a little rain. 


Ja nii lihtne see ongi. 


Enne vikerkaart tuleb alati vihm. 


29.03

 Lühikokkuvõtte Lõvibeebi rasedusest.

Ei mingeid raseduse sümptomeid. Võib olla oli rinnad tundlikud - nagu oleks selline tunne nagu imetamise ajal kui piim rindadesse tuleb. 


54.päev (7.nädal) - brownish spotting/ discharge

66.päev - miscarriage started

72.päev - bleeding finished


Lühikokkuvõtte Dear Rosie rasedusest

59.päev (8.nädal) - süda tuksus nõrgalt

68.päev (9.nädal) - brownish spotting/ discharge

Comments

  1. Sama juhtum peale esimest last, aga teine laps nägi siis ilmavalgust peale katkenud raseduse tähtaega juba 3 kuud hiljem, kiirustas veel veidi, tuli kuu varem ilmale. Silmad olid pikalt märjad, pea kogu see aeg, mil uuesti ootama jäin. Lapse ees püüdsin pisaraid vaos hoida. Rääkisin osadele sõbrannadele, vanematele mitte. Hiljem veel tuttavatele, kes ka silmitsi katkemistega olid

    ReplyDelete
  2. See on nii kurb lugu. Tunnen kaasa ja emban hästi ettevaatlikult ja virtuaalselt ning mitte liiga pealetükkivalt.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular Posts