kui mul palju vaba aega üle on....
Ja siis tegin väiksese pausi. Jõin ja sõin. Ja siis uuesti ratta selga.
Järgnevad kilomeetrid oli tõeliselt rasked. Miks tuul mind kiusab? Nii raske oli ikka. Alla ma ka anda ei saanud, sest pidin kuidagi ju koju saama. Isegi kui otsustaks lõpetada, siis ema tuleb autoga alles hiljem ja ratas nagu nii ei mahuks peale. Ma oleks arvatavasti ka jala varem koju saandud kui oodata autot. :D
Kõige raskeim teelõik: Vääna-Keila-Joa, siis ma tulin korraks ratta seljast maha ja sõimasin tuult ja kõndisin 4minutit ja siis otsustasin, et rattaga saaks palju kiiremini edasi. Kõndimiskiirus oli mul kuskil 6km/h ja kogu see teelõik oli 5km. Ei tasunud ära. Nii ma püüdsin tuulele ikka vastu hakata ja koju jõuda. Viimases lõpus tegin endale 1-2-3-4-5taktis vända lükkamist. 1-2-3-4-5.
1-2-3-4-5--1-2-3-4... jne
Ja kui ma koju jõudsin, oli nii mõnus tunne. Umbes 15minutit oli mu reie pealmised lihased üsna tundlikud. Trepist oli üsna raske üles saada. Kõige parem koht oli voodis selili. Sirutasin jalgu ja tegin natuke tampimis- ja ringliikuvatmassaaźi moodi asja.
Comments
Post a Comment