Kus on mu koduke?

Ma pole pikalt midagi kirjutanud, aga selleks on ka põhjuseid. Kui ma olin Aussis, siis blogi oli suhtluskanaliks perega, kellega jagasin kogemusi ja pilte. Nüüd kui suvel reisil käisime, siis oli tore reisimälestusi talletada. Mul peab tulema hetk kui tahan kirjutada. Vahepeal polnud millestki kirjutada. Siis jälle ei viitsinud ning järgmisel hetkel on mõte juba unustusse hõlma vajunud.

Kuna Ian on Eestist eemal olnud juba kaks kuud ning varsti tuleb ta sünnipäev, lisaks, peaaegu kolm aastat tagasi olid mu kotid pakitud ja ootasin Austraaliasse minekut, siis otsustasin lühikese kokkuvõtte teha.

Kus on mu kodu? Seal, kus on mu süda. Aga kas süda saab olla kahes kohas? Eestis ja Austraalias?

Ma poleks eales arvanud, et lähen Austraaliasse ja leian sealt endale Iani. Kui esimest korda kohtusime, siis püüdsin meeles hoida, et Keller on alles esimene koht, kus me Triinuga peatume, et kogu seiklus on veel ees. Aga läks hoopis teisiti.

Kodus on hea olla, aga ilma Ianita on kurb.

Siis kui Ian ära läks, jäin endale kindlaks, et need neli kuud, mis ma Eestis olen, ma ei tööta. Lihtsalt ei tahtnud töötada ja kõik. Olen nüüd iga päev natuke geopeitust teinud. Külastanud Pärnut, Haapsalu, Tartut. Käisin isegi vahepeal Vaasas Triinul külas. Paha lugu on lumega, mis see aasta nii vara maha tuli. Juba novembri alguses... pole just lust ja lillepidu lumega aardeid otsida.

Detsembris algul on kavas Stockholmi minna koos Kätlini ja tema sõbrannadega. Ja kuna Ryanair müüs 10 euroga pileteid Tallinn-Milano, siis käin enne jõule isegi Milanos.

Nüüdseks olen Austraalia tagasilennu pileti ära ostnud. 11.jaanuar. Seekord lendan marsruudil Helsinki-Doha-Singapur-Perth. Kodustele ütlen head aega 10.ndal kui lähen Helsingi praamile.

See saab kurb olema, sest mul pole aimugi millal ma neid järgmine kord näen. Kõik sõltub viisast või sellest, et järsku nad tulevad ise mulle külla.

Kalli-kalli ja ma armastan teid südamest.