Nägemist, Eesti

Nägemist

Viimasel päeval kodus olles käisime perega Babybackis sööma. Kõik olid vaiksed. Pärast sööki kõik ähkisid ja puhkisid. Kõhus lihast ja friikadest täis.

Kõige südantsoojendava kingituse sain emalt... "Emma" -nimelise käeketti. Olen pikka aega rääkinud, et mulle meeldib Emma nimi ja tahan, et mu tütar saaks selle nimeks. Kui seda nägin, siis pidin juba lahinal nutma hakkama. (Ma ei ole veel lapse ootel.)

***

Kui ma lennupileteid otsisin, siis ei mõelnud, et võib olla Tallinnast otse lennukile minna oleks parem. Ütleks nägemist ja seiklus algaks kohe. Lennu oli seekord ostnud Helsingi-Doha-Singapour-Perth. Hind oli kõige soodsam ja lennupikkus kõige lühem. Samas tuli sellele juurde umbes 12h, mis Helsingis veetsin. 

Nägemist öelda oli väga raske. Tegime vähemalt kolm kallistamistiiru. Nutsime lahinal. 

(Viimased kuud, mis ma Ianist olen eemal olnud, olen aru saanud, et inimestele, kellest sa hoolid tuleb öelda ma-armastan-sind. Olgu ta siis su teine pool või ema, isa, õde-vend. 

Algul oli mul isegi Ianile raske neid sõnu öelda, aga temaga koosolemine on mind muutnud.  Aeg, mis olin Ianist eemal, tekitas mul tunde, et tahaks pereliikmeid kogu aeg kallistada ja neile öelda kui kallid on nad.) 

Kui reisid teisele poole maakera, siis on väga raske kallisid kodustele saata. Igatahes saadan alati teile kallisid. 

Hommik

Öösel ei tahtnud üldse magama jääda. Mitte sellepärast, et und ei oleks olnud. Silmad hakkasid juba kella kümne ajal kinni vajuma, aga lihtsalt ei tahtnud hommikut. Kui siis lõpuks magama jäin, tulid kaks neidu, kes tegid jubedat lärmi. 

Peale uinumist kontrollisin kella igal tunnil. Kui kell sai 5, siis teadsin, et 6:20 on äratus. Ootasin ja ootasin... vaatasin kella uuesti.. see alles 5. Eelviimasel korral jäi mulje nagu kell oleks 6. 

Oleks võinud kauem magada, sest bussipeatus, kust buss lennujaama läheb oli vähem kui kilomeetri kaugusel. 

Kuna buss sõidab Helsinki kesklinnast Vantaa lennujaama 35minutit, siis arvestasin, et olen lennujaamas kohal kaks tundi enne väljumist. 

6,5h Helsingist Dohasse

Lennukitoit oli maitsev.  Külm salat oli huvitav (kardemoniga riis, värsked pisikesed oad, natuke värsket paprikat ja riivitud värske porgand.) Huvitavad filmid tulid telekast. Ainuke halb kogemus oli, et mul oli jubedalt palav lennukis. Lisaks, ei saanud stuardess minust mitte kunagi aru. Nt soovisin kohvi piimaga... tema vaatas mulle kummaliselt otsa.. piim?! Jah kohvi piimaga :) Kohvi kätte saades sain aru, miks ta mind imelikult vaatas. Juhul kui neil endal niisama piima pole, kas ta oleks mulle hakanud topsi täitma pisikestest 10ml  pakilestest?? 

Doha turvakontroll oli olematu. Inimesed lükati kiiruga lihtsalt läbi. Kui tahtsin arvutit kotist välja võtta, öeldi:"Pole vaja!"

Inimestega vaheldumisi kiikus turvamees värava vahel edasi tagasi. Värav punaselt plinkimas. 

Doha lennujaam on väga lihtne ja kerge orienteeruda. Saab nii jala kui rongiga ühest otsast teise. 

7,5h Dohast Singapuri 

Esimene tund-kaks läksid aeglaselt. Peale õhtusööki tukkusin natuke. Viimane pool sõitu läks kiirelt. 

Singapuri lennul oli vaja immigratsiooni dokument täita. 

Kohale jõudsin kohaliku aja järgi kell 9, eesti aja järgi kell 3 öösel. 

Turvakontroll oli taaskord küsimärgi all. Terminalide vahetus, kohvri check -in ja kõik muu sujus ludinal.

5h Singapurist Perthi

Enne kui lennukile lasti läbisime veel ühe turvakontrolli. See lend oli nüüd kõige jubedam. Jäin magama kohe alguses, aga esimesel tunnil ärkasin lennuki rappumise peale ülesse. Rappumine jätkus vahelduva eduga vähemal 1-2, enne kui tundsin end turvaliselt. Vahepeal kapten isegi ütles, et hoian teid toimuvaga kursis, loodan, et 10-15minuti pärast on turbilents möödas.

Kuna olin põhimõtteliselt kogu öö üleval olnud, siis silmad ei püsinud lahti. Püüdsin magada, aga ei õnnestunud. 

Viimase lennu puhul oli miinuseks ka see, et see oli odavlennufirma, kus polnud telekat. 

Tere, Ian!

Perthi lennujaamas turvakontrolli polnud. Olin immi paberi korralikult ära täitnud, et isegi lisa küsimusi ei küsitud. 

Ianit oli nii hea näha. Nagu kartsingi, siis esmalt tundus Ian võõras nagu meie eelmistelgi kohtumistel, aga kui me juba bed&breakfasti jõudsime, siis nagu poleksi nelja kuud vahepeal üksteisest eemal olnud.

***

Uute uudisteni!

Kalli-kalli

Halliki