Hommik Laahtasenis

 Jõudsime Helsingisse kella 12 ajal. Olime põhimõtteliselt viimase viie auto hulgas, kes laevalt ära sai, siis lisaks ummikus istumine. Palju aega läks enne kui linnas välja saime. Lisaks veel negatiivne üllatus automaattanklate näol, mis tundub, et soomlastele on need normaalse. Mina olin aga sularaha kaasa võtnud, aga ei arvestanud, et igal korral pole vaja ju 50 euro eest diislit võtta. Sai päris mitu korda kirutud neid tanklaid.
Esimene päev sõitsime kuni kella 19-ni. Seega 6-7 h tundi. Teed oli täitsa ilusad. Kiirteel 100km/h, kui oli ainult üks suund ilma vaheribata, siis 80km/h. Ettevaatus ennekõike! Lund tundus Lõuna-Soomes vähem olevat kui Eestis.
Jõudsime majutuskohta ja oi paanikat kui me ei leidnud mitte ühtegi inimest, kes meile võtme annaks ja raha võtaks. Andsin Ianile telefoni, et las tema räägib. Jutu järgi sain aru, et oli vanem meesterahvas, kes ei teadnud inglise keelt. Kuidagi moodi sai Ian aru, et peame minema maja nr2 juurde, uks peaks lahti olema ja võti kuskil sealsamas. Nii oligi. Palkmaja oli väga ilus.
Esialgu olin broneerinud selle koha kolmeks ööks, aga päev enne reisi algust otsustasin, et lähme Sodakylasse päev varem. Muretsesin natuke, et kuidas see maksmine käib. Suhtlesime sms-ide teel. Pidime raha laua peale jätma.

 Hommikul kella 10 ajal. Päike oli alles madalal ja värvis metsas mände. Õues oli temperatuur -20. Käisime hommikusel jalutuskäigul järve peal. Kõndisime pisikesele saarele, kus olis kalameeste maja ja lõkekoht. JA loomulikult geoaare!

 UGG-saabastega mäest alla tulemine lõppes selili kukkumisega. Dialoog, mis hiljem järgnes oli, et sa isegi ei küsinud, kas kõik on korras. Tegid vaid pilti.

Nii külm oli...