Ma armastan maasikaid, ma vihkan maasikaid, ma armastan maasikaid
Nädal on möödas kui tulime tööle maasikafarmi.
Nagu võib arvata, siis esimesel päeval tabas meid juba šokk. Läksime põllule teadmisega, et täna tuleb pikk päev. Mis te arvate kui kaua me töötasime? 12h!!!
Äratus on mul pandud 5:10, et siis kiirelt võileib süüa ja 5:35 liikuda jalutades maasikapõllule. Põld on jagatud kolmeks blokiks - pikk päev, keskmine ja lühike päev.
Meie kahjuks või õnneks alustasime oma töönädalat pika päevaga. Korjasime kuni kella 1ni maasikaid ja väga suureks üllatuseks oli lõuna vaid 20minutit. See pole mitte kellegi lõuna, vaid paus. See oli esimene kirumise koht!
Järgmiseks oli suu ammuli vahtimine... Kuidas inimesed pakivad... Käed käivad jube kiirelt. Tõelised afganistaani ja aasia linditöölised. Kuna esimesel päeval oli kaste palju, siis mõne pakkisid nelja tunniga 90 kasti või rohkemgi veel. Nutt kerkis korraks kurku.. Mismoodi ma siia küll sattusin. :)
Haudvaikne pakkimisala
Me ei tohiks võrrelda ennast inimestega, kes on seda tööd teinud 10 aastat või isegi nendega, kes on seda teinud kaheksa, kuus või kaks kuud. Tegelikult isegi kahe nädalaga on vahe sees. Näiteks Triin pakkis algul vaid 11 kasti, aga nüüd on tema rekord juba 33 kasti.
1.päev
Päris külm oli magada. Üllatusi täis. Selg ei valutanud. Mõtted keerlesid ainult selle ümber, et see on tüki töö. Päeva palk ikka nii halb, nii halb...
Jõudsin kolm kasti pakkida kuis supervisor tuli ja küsis:"Kas sa teist tööd tahad teha?" Ei jõudnud midagi vastatagi, kui ta ütles, lõpeta oma kast ja tule minu juurde. Läksin tunnipalgale üle :) olen nüüd jam-girl ehk siis sorteerin halvema kvaliteediga maasikatest parimaid välja 4kg kastidesse, et siis need hiljem moosimaasikateks $10 eest ma saaks müüa. Tegin neid vist 16 kasti.
Iga päev umbes kella 5 aeg tuleb veoauto maasikatele järgi
2.päev
Jahe öö taaskord. Selg valutab. Natuke lühem päev. Kolm eurooplast, kes meiega samal päeval alustasid lahkusid hommikul. Liiga jube töö nende jaoks. Palk nii halb ja üldse ei motiveeri ennast isegi kiiremini liigutama. Mis see üks kast ikka teeb.. 2-3 dollarit väärt ainult. Teen tööd, et koguda oma farmi päevi - hea, et kõik päevad töötame ja isegi kui peaks võtma vaba päeva, siis see läheb ikka sinna regionaalpäevade alla.
Ma hakkan vist maasikaid vihkama...
Olin taaskord tunnipalga tööl. Jooksin varbavahedega mööda saali ringi ja sorteerin maasikaid.
3.päev
Inimesed tulevad ja lähevad. Enam ei valuta nii palju. Suht hea on selg ja jalalihased. Põlved valusad. Palav on. Teised ikka nii kiired. Päevas korjame 18-25 kasti... Teised kaks-kolm korda rohkem. Nende jaoks suur raha... Jooksevad raha järgi!
4.päev
Vaikus.. Lihased on hommikul valusad. Rohkem kui eelmine päev. Kaks nädalat ja siis vaatame kui palju palka saame. Teisisõnu... Mitte keegi ei tea kui palju palka võiks saada. Kõik oleneb turuhinnast, mis määrab ka korjatud kasti hinna. Hetkel peaks see lähenema $3 (loodetavasti), sest maasika hooaeg on lõppemas. Amuri Creeki maasikad aga on miskipärast hilised maasikad see aasta. Kui kaste aga pakkida on hinnaks vaid $1.60.
5.päev
Uued tulijad teevad 2h korjamist ja lahkuvad. Allaandjad!
Supervisor alustab teemat, et jääte ju siia kauemaks... Kuni hooajalõpuni! Mina vastu:"kauaks maasikaid jätkub?" - "Juuni alguseni."
6.päev
Hommik on raske. Ei taha üldse voodist välja tulla. Uni on ja lihased kanged. Mõtted käivad järgmise nädala palgapäeva ümber. Keskmiseid numbreid arvutades peaks päris krõbe palk tulema. Lõppkokkuvõttes need pikad ja rasked tööpäevad jäävad selja taha ja mäletame ainult seda, et juba s*** töö oli. Aga see kõik ju minevik!
Käisime poes - Denmarkis - see 60km kaugusel! Vaatasime Amuri Creeki maasikaid poes - issand kui jubedad nad õhtul kl16 välja nägid. Ma väga loodan, et need oli üleeilse
Mobiili levi on ainult linnas või põhimaanteel... Mujal pole levi üldse.
7.päev
Jahedaid öid ikka jätkub siia kanti. Nädal oleme vastupidanud. Hommik veel väsinum tunne kui eelmisel päev. Läksin küll kell8 magama, aga ikka nii unine tunne. Pole normaalne sellist füüsilist tööd teha iga päev. Puhkepäeva peaks võtma. Lihased peavad puhkama ja magada tahaks ka!
Ma vist hakkan taas maasikaid armastama... Tänaseks tekkis mul tüdimus aeglaselt vagude vahel liikuda. Kaks viimast rida, mis korjasin, olin turbo modes, sest olin tüdinud liikumast aegalselt. ;) Jooksen ka, et mitte tukkuma jääda.
8.päev
Ärkasin täna juba kell neli korraks ja siis järgmine kord oli 4:45.. Mõtlesin,met ei viitsi enam magada. Alaselg ja tagumiku lihased annavad tunda. Palav päev oli. Liikusin megaaeglaselt edasi. Natuke jooksin ka kui viisin kaste autosse.. Avastasin et kui joosta, siis tagasi oma vao juurde minnes on ka korjamisel tempo sees... Kuid mitte kauaks. Päike tappis minu tempo täna. Tegelesin maasikate sorteerimisega... Olin 'jam-girl' - jooksin mööda ruumi ringi ja ajasin supervisoriga natuke juttu.
Seekord oli jututeema miskit sarnast: "korjad juba päris kiirest... Peaksid järgmine hooaeg tagasi tulema. Oled kogenum ja kiirem." Tegin tema jutu peale nägusid. Lisaks rääkisime natuke reisimisest.
Keskmine töö päev lõppes kell 15:25!
Eesti tüdruk Annaliis tuli.
Homme veel lühem päev!
9.päev
Ärkasin selle peale ülesse, et tuul lõi mu ukse lahti kell 4:37. Maasikad said korjatud täna juba kell 10 ja tööpäev oli pool üks läbi. Palju korjajaid, mis tähendab ka vähem maasikaid. Lühikese päeva maasika read on kehvad read - vähe maasikaid ja pisikesed. Read said kiirelt läbi joostud.
JAM GIRL!!!
10.päev
Esimene rida olin super kiire. Ja siis läksin iga reaga aina aeglasemaks... Triin roomas viimase rea :P Pikk päev oli, aga kehv raha, sest töölisi on nii palju, et korjata ei jõua rohkem kui realt 3-5 kasti. Ja ridu on 5, mida korjata. Võrreldes lühikese päeva ridadega, siis tänastel ridadel oli täiega palju maasikaid. Maasikad saime korjatud juba kell 12:10 vist ja siis lõuna ja pakkimine... Mul oli enda laud ilusti valmis seatud ja siis sain supervisor Hassanilt käsu, et tegelen täna valmipakide sorteerimisega. Algul oli küll miks?? Ma ei saanud üldse aru mis ma tegema pean ja mis moodi... Tundsin, et see suurem vastutus ka, sest ma peaksin tagama kvaliteeti! Lisaks tundsin alguses, et ei tee mitte midagi. Saan tunnipalka samal ajal kui teised pakivad palehigis. MuggtthjddAPPI!
Pidin eristama XL (keskmine) ja XXL (suur) maasikat. Mediumsuuruste maasikate eristamine oli küll alguses tõeline müsteerium. Lisaks pidin vaatama, et roheline leheots ei oleks näoga kliendi poole; et maasikas ei oleks lömastatud; et maasikad näeksid kenad välja; et ei oleks mix-sized ehk siis suured ja väikesed segamini. Viimane ülesanne jäi mulle ka lõpuks täiesti arusaamatuks.
Maasikate reklaamlause: "Teie maasikakvaliteedi eest on vastutavad afganistaanid!"
Tegelikult ei olnud see miskit nii hullu. ;) lihtsalt see, et tundsin ennast oma mugavustsoonist väljaspool, lõi algul mind kõikuma.
Tööpäev sai läbi kl15:35.
Päeva lõppes leidsin end köögis ühe korealasega juttu ajamas.. Jõin kohvi ja sõin maasikamoosi saia!! Hommikuks ja lõunaks ja õhtuks vaid maasikad!
Vaiksed hakkavad mul isegi nimed meelde jääma/ +hüüdnimed: Jay (koreakas, 29, aga ta ei näeb kõige rohkem välja 20), Philos (jutukas aasia noormees), Lucas (austraallane), Sophia (tsiili), Roberta, Ono (Itaalia), Kumi (aasia neiu), siis veel vanaema (pisike aasia neiu, kel vanaema nägu, sumo (natuke tüsedam aasia noormees), mu naaber (David, vanem mees, kes on mega jutukas ja kogu aeg räägib ja räägib, müüb moosimaasikaid ja on autojuht poodi minnes), supervisor (Hassan), kuri supervisor (sain teada, et ta on Hassani vend), mega kiire afganistaani pakkija (top picker and packer - Hassani vend), Anne-Liis (Eesti neiu :))...
11.päev
Miks me Triinuga nii pikad oleme?! Meil on mingi mega raske korjata. Lühikesed inimesed on palju kiiremad. Hommikuse esimese rea juures mu aju veel magab, seetõttu pole suuteline ka kiirelt käsi liigutama. Viimane rida on juba teist päeva nii aeglaselt läinud. Vähemalt mu eesmärk igalt realt neli kasti korjata läks õnneks.
Täna oli huvitav vahejutum: lõpetasime oma esimest rida ja olin sattunud ühe neoonkollase särgiga afganistaanikuti ja kurja supervisori kõrvale. Tüübid rääkisid oma keeles. Rääkimine läks üsna kiirelt sõnavahetuseks. Neoonkollasega tüüp läks isegi kätt pisi kallale.. Lükkas kurja supervisorit. Mõlemad õiendasid tükk aega, enne kui boss-supervisor tuli nende juurde. Hiljem kuulasime pika tundmatus keeles kurjade sõnade peale lugemist. Mitte tuhkagi ei saanud aru, aga pea viis minti oli ikka seda juttu.
Taaskord pani supervisor mind valmis pakke kontrollima. Täna tundsin ennast natuke paremini, samas ikka ma ei saa aru mis on mix-size ja mis mitte. Sorteerin lihtsalt karbikesi ja kui on mingil iiha kerge, liiga raske, lömastatud, roheline peal, siis sätin ja teen korda. Pole nagu päris töögi. Teised pakivad ja mina hängin afganistaanikutidega! :P
Tegelen siis suurte kastide komplekteerimisega
Täna tegi suurte kastide komplekteerija minuga juttu. Algul küsis, miks ma nii vaikne olen. Ja siis hakkas iga enda vabal hetkel mind külastama. Sain teada, et ta nimi on Ali (toosama tüüp, kes kurjale supervisorile kätt pidi kallale läks hommikul). Sain talt ka komplimendi, et teen oma tööd hästi, et muidu kui keegi teine on abis käinud, siis on on ikka palju rohkem miksitud maasikakarpe. (See meenutab mulle aga seda, et põllul olles kui supervisor käis maasikasuurust ja värvi kõigil kontrollimas, siis kuulsin, et liiga väikesed,kuivanud, oranži värvi liiga ja nii edasi... ja siis jõudis mu kastini ja vaatas ja muheledes ütles:"Yeah, our quality controller - nice red strawberries!" Mille peale ma vastasin:yes, I eat all orange strawberries :))
Ja et kaks aastat Austraalias olnud (farm visa? - ei saanud aru mis viisaga tüüp siin on). Austraalia igav. Talle meeldib rohkem Indoneesia, sest toredamad inimesed. Ta ei teadnud ennem Eestist midagi, aga nüüd tal mitmeid tuttavaid Eestist.
PS! Täiendasin oma nimepanka: supervisor - Hassan Haidary, kuri supervisor - Hussan, ja nende vend on Qayum.
PPS! Mulle tundub, et hakkan juba liiga palju inimestega tutvuma. :) algul kurtsin kui vastik on töö jne.. Aga nüüd teen kokkuvõtteid sellest, et mis päeval juhtus.
Vihma sadas natuke aega täna. Esimene asjalik vibasabin, mis ma Ausis olen näinud.
12.päev
Hommik oli taaskord kuidagi väga tuim ärgata. Lihased olid kanged ja valusad. Külm oli. Panin esimest korda kaks dressikat endale selga. Põllul olles oli esimesed kaks rida ikka nii vastik korjata. Marjad märjad ja sõrmed külemtasid. Kuulasin natuke muusikat, aga kuna mul ainult 2h jagu muusikat ja olen seda listi juba ploomides kuulanud, siis kuulasin vist listi pea kaks korda ja siis korjasin niisama edasi.
Taaskord tulevad mõtted, et miks me siin oleme. Tahaks ära-ära-ära siit minna.
13.päev
My brain was sleeping.
Kunagi 12h tööpäev on nüüd vaid 8h. Maasikaid on, aga need on suurus 'kskmisest väiksem', mis tähendab, et kastide täis saamine võtab mega kaua lihtsalt aega. Pikk päev on kujunenud lühikeseks päevaks, mis ei tõsta üldse tuju kui tead, et korjad vähem. Kuulsin, et põhjuseks on see, et ilmad on jahedamaks läinud. Lisaks tean, et korjame kahte erisorti maasikaid (Albion ja ...)
Kuna eile kadus internet kl19 ära, siis läksin mingi kaheksa aeg magama. Ärkasin korra pool kümme ja siis magasin jutti kuni tegin silmad lahti 5:08 - üle pika aja kui ei ärka varem ülesse.
Maasikate korjamine polnud üldse lõbus täna. Ei tea kas on tülpimus või miski muu... Palgapäev läheneb... Ja mõte, et peaks veel siia kaheks nädalaks jääma paneb mu selja valutama.
Olin taaskord samal ametipostil pakkimise ajal nagu kaks eelmist päeva. Aga vahetasin lauda.. Mis tegi mu olukorra teiseks. Ma ei saanud enam anda mittekvaliteetset maasikakarpi afganistaani onule ja öelda, et karju kõva häälega nt. Green the corner, black the corner, red the middle, red the corner jne.. Ei teagi, kas inimesed oli täna hoolikamad, aga selles lauas oli palju vähem vigu, mis kergelt silma hakkasid.
Kusjuures mul endal on tunne, et kui supervisorid on ligiduses, siis tehakse nii-öelda korraliku tööd ja hüütakse ka rohkem pakkijaid. Uues lauas olles vaatasin kuidas mees tegeleb karpidega.. Kuna ei viitsi karpi lahti teha, siis ta raputab maasikaid - see kohe kindlasti ei kahjusta maasikaid?!
Täna tundsin ennast nii uimasena, et markeerisin kaks korda suuri kaste valesti. 500g karbide kastidele kirjutasin XXL ja siis kirjutasin laua tähise valesti. Ühe asemel kaks kuna olin harjunud eelmistel päevadel kahte kirjutama.
Kvaliteedi ja suurustest veel pajatades.. Kui kolm suurt kasti (15x3) valmis saab, siis need lähevad kontrollijale, kes vaatab, et kas klassid õieti jaotatud ikka. Tegelesin jätkuvalt XXL(suur) ja XL (keskmine). Täna oli tööl taas Ali. Vähemalt ta alustas, aga siis kadus ära ja tuli see kuri supervisor seda tööd tegema. Ja kohe oli näha mida keegi vaatab ja hindab. Pidin rutuga uuesti ära harjuma, et mitte pähe saada :P
14.päev
Olen töötanud jutti 14 päeva - aplaus! Kaks nädalat tagasi ütlesid kõik, et kahe nädala pärast on seljavalu läinud ja oled parem korjaja ja pakkija... Nüüd kui see aeg käes on, tahaks meile votnii! näidata :)
Mis on kahe nädalaga muutunud? Töölisi on rohkem ja maasikaid põlla pääl aga vähem. Selg võib olla enam nii hullult ei valuta, aga nagu eilegi... Tüdimus on maasikatest. Isu ka täissöödud.
Ainuke toredad hetked on kui keegi põlla pääl juttu tuleb rääkima :) (missest, et mul siis tempo maha läheb, sest rääkida ja tööd teha korraga ma ei saa.) Olen viimasel ajal natuke rohkem suheldnud aasiakatega. (Meil siin Taiwani tüdruk, kelle inglise nimi on Monki, kes käitub ka nagu ahv - ta on tüdruk, kes arvab vist et on poiss. Tegelikult ta tore, aga lihtsalt see energia, mis temast kogu aeg kiirgab väsitab :P
Olin taaskord JAM-girl. Alustasin küll algul valmispakkide kontrollimisega aga mu naaber David tahtis moosimaasikaid, seega sorteerisin neid. Jube halvad oli täna maasikad.
Ajaa... See kuri supervisor oli hommikul isegi tore. Tavaliselt me ei vaheta eriti viisakusväljendeid, aga täna ütles:"Good morning. How are you?"
Siis kui pakkimine algab, siis tuju teeb ka kohe heaks kui saad kasvõi lihtsa Thank you! Olen tavaliselt algu aidanud maasikakaste inimestele välja jagada ja iga kord kui lähen Qayumile(mega kiire pakkija) viima kasti, siis saan talt Thank you!
Sellised pisikesed hetked töö juures teevad päeva natukenegi toredamaks. Muidu oleks töö välja kannatamatu.
Kaks nädalat täis ja pähekulunud igapäeva fraasid põllult:"Don't miss the full color! Check middle side! No bruising! All small red are rubbish!
***
Kuna hetkel on meie järgmise tööga kehvad lood - pole lihtsalt uut farmi leidnud ja Triin-Emil peavad koguma raha, siis jääme siia maasikaparadiis edasi!!!
Uue nädala seiklustest juba järgmises blogipostituses.
***
Elus ja olust siin:
Köögis on igale ühele eraldatud riiul.
PS! Amuri Creek on see sama maasikafarm, kus kaks Eestist pärit venda püüdsid veebruari keskel bossi põlema panna. Olid tal autoga tee ära blokinud ja kallanud vist bensiiniga auto üle, kus boss ja väike laps sees. Jube. Kaks esimest päeva oli megamark öelda, et oleme Eestist. Aga kuna saime alati hea reageeringu osaliseks, siis see ununes peagi.
Comments
Post a Comment