Mitmekesisus rikastab
Tutvumine teise kultuuriga
***
Eile sai kutse peale mindud Albanysse. Käisime kultuuridõhtul/ -laadal. Meile (mina ja Anne-Liis) oli räägitud, et see pidu, et see kindlasti tuleb vägev jnejne.. Jõudsime sinna ja tudkit! Vabas õhus olid telgikesed püsti pandud ja kõik. Tegeleti lastega, fotograaf tegi pilti, küsis nimesid, püüti erineva taustaga inimesi kokku viia jne...
Pluss punkt oli see, et sain 8minutit massaaži, mida ma õudsalt vajasin. Mu lihased olid väga krampis ja tunnen kogu aeg kui kivikõvad nad on. Nii hea oli see lühike massaaž!
Aga jah... Peaks vist alustama algusest. Päev enne Albanysse sõitu kuulen kuidas üks afganistaanikutt räägib põllu peal Anne-Liisile peost. Mõtlesin, et uurin viimaselt, et kas tal kindel minek. Jah, et võiks ju farmist ära saada ja nautida natuke elu ja mitte ainult tööle mõelda.
Nii siis, laupäeval töötasime, sättisime end kiirelt valmis ja asusime esialgu Mt Barkerisse teele ja siis juba Albanysse.
Meie autojuht Ali vahetas kodus, mida ta jagab veel kuue mehega, oma tööauto ilusa auto vastu. Maja oli pisike ja hullult lapitud. Väike šokk. Meid suunati kohe elutuppa, kus diivanile maha istusime. Ja siis hakkas igalt poolt tumeda pealisi mehi välja ilmuma ja end meile tutvustama. Teretasime ja andsime kätt. Meie Anne-Liisiga istusime diivanil ja mehed võtsime meie ümber maha ringi. Nii imelik oli! Polnud ju millestki eriti rääkida ja vaatasid meid nagu ilmaimet. Üks natuke häbelik ja pontsakam afganistaanimees püüdis oma vigases inglise keeles meiega juttu teha.
Jõime kohvi ja sõime jogurtiga afganistaani vürtsidega makaronisuppi. See oli päris maitsev!
Ajhahahha, issan kui naljaks Ali sõbrast autojuht oli. Ja Ali ise ka naerab nii naljakalt :P kujutage ette india filmist rikkaid mehi. Püksid nabani tõmmatud, viksid kingad jalas, särk püksis, vöö peal, vööpannal vägevam kui vöö ise ja hullud jämedad ehted kaelad.
Peale kultuuriõhtut, tellisime pizzat ja läksime randa neid sööma. Hiljem veetsime sadamas aega. Istusime ja ajasime juttu ja naersime tobedate naljade üle. Üheteist paiku hakkasime tagasi Denbarkeri poole liikuma ja kell 1 olime Anne-Liisiga voodis.
***
Peagi tulid ka tublid marjakorjajad põllult. Kell oli vist natuke 11 läbi.
Ajasime Aliga juttu. Hea supervisor narris meid, et miks te tööl polnud. Et peaksite kogu aeg nii ilusasti riides tööl olema. (Seelikud ja juuksed lahti). Pritsis meid Anne-Liisiga kui me tast möödusime. Meie heal supervisoril ikka noor hing! ;)
Kui jõudsime oma jalutuskäigult tagasi, siis Hassan pakkus välja, et me võiksime tulla Mt barkerisse võrkpalli mängima/vaatama. Meil kahel lõid silmad särama, et jaaa.... Saaks jälle farmist välja! Ainuke probleem, et meil pole autot. Tahtsime algul Aliga saada, aga kuna too tormas minema peale tööd, siis uurisime Hassanilt, et kuidas me linna saame.
"Aga küsige Husseinilit!"
Läksime siis häbelikult kurja supervisori juurde ja küsisime, et kas ta läheb ka võrkpalli mängima. "Ei, et ma vist ei lähe." Natukese aja pärast oli ta juba, et jaa... võib olla. Et mis tubades oleme, et kell viis tuleb meile järgi, kui ta peaks minema jne.
Mul oli tunne, et ta ei tule meile järgi. Kell oli oli juba viis. Mitte midagi. Ma juba täiega unine ja sättisin end voodisse mugavalt. Pesin hambad ja kuue aeg olin juba teki all. Ja siis kuulen automürinat, millele järgneb kurja supervisori hääl, kes mu naabrile tere ütless. Päris suur üllatus!
Jõudsime Husseini hilinemise tõttu võrguplatsile hilja. Pime oli ja mäng oli ka peaaegu läbi. Olime seal maksimum kümme minutit kui hakkasime juba tagasi minema. (Mismõttet tal/ meil nii kaugele sõita oli?) Istusime autos ja kui tuli (teine) Ali ja kutsus meid enda juurde õhtust sööma.
Me olime põhimõtteliselt kohe nõus, sest kui me juba Mt Barkeris olime, siis miks mitte.
Ali juurde jõudes tabas meid sama olukord nagu eelmine õhtu.. Meie istusime diivanil ja mehed istusid põrandal ringis jalad rätsepaistmes. Ajasime juttu ja tutvusime taaskord afganistaanitoiduga!
***
***
Oleme nende paari päevaga päris palju teada saanud meestest, kes kodust nii kaugel on. Nad on tulnud Austraaliasse raha teenima (maasikafarmi!!!), et see raha koju saata vanematele. Tihti peale aga naisele ja lastele, eks elavad Afganistaanis/ Pakistanis. Mõni mees on elanud siin natuke aega, mõni kaks-neli aastat ja mõni isegi rohkem kui kümme aastat.
Naljakas seaduserikkumine, aga siiski, nii mõnigi mees on oma vanust pea viis aastat nooremaks valetanud, et saada viisat.
Nende kultuurile omapärane osa on see, et naine on lastega kodus ja ei tööta. Ei too raha koju. "Women in our culture are weak." Abikaasasid ei leita juhuslikult, vaid vanemad otsivad oma järglastele sobivaid paarilisi. "We believe that love comes after marriage." Naine ja mees teavad võib olla üksteist kümme päeva vaid ja see järel on nad eluks ajaks kokku mõeldud. Lahutusi nende kultuuris väga palju ei ole. Naine ja mees on kogu eluks kokku loodud. Lapsi võib olla vähem, rohkem peres - see varieerub. Mehel võib olla üks naine, aga ta võib endale leida ka teisi tüdruksõprasid.
***
Kui võrrelda eesti mehi ja afganistaane, siis nt afganistaanidele meeldib veini juua. Eesti mees on rohkem õlle ja vodka sõber.
***
MITMEKESISUS RIKASTAB!
Comments
Post a Comment