Killuke põnevust igasse hetke

Ehk siis kuidas me koos afganistaanikutiga aega veedame.

Jututeemasid meil jätkub, sest uurime palju tema kultuuri kohta ja vastupidi. Enda kogemusest teiste austraallastega saan öelda, et ta on sama avatud ja avameelne nagu kõik teised. Võib olla isegi liiga palju. Inglise keel kurjal supervisoril Husseinil ikka lonkab, aga miskit hullu pole. Saame aru üksteisest ja kui aru ei saa, siis küsime või naerame.

Peale maasikapõldu läksime Mount Barkerisse. Sõitsime mööda hea ja kurja kolmandast vennast ning nende õest. Õde istus taga istmel, mis sest et ees oli koht vaba. *kombed

Tegelesin üle pika aja geopeitusega. Õigemini leidsin üle pika aja ka aarde ülesse, sest olen paari kohta Mt barkeris uudistamas käinud, aga mõnikord on geosilm ikka väga hädas aarete leidmisega. 

***

Vaade kõrgemalt kogu ümbruskonnale...

Mmmmm... Naised ei ütle kunagi toidust ära. 

Selle lühikese aja jooksul kui oleme nende afganistaanidega koos aega veetnud, siis jääb mulje et nad tahavad kogu aeg naisi paksuks sööta. See on vist vaid mulje... Sest sattume kogu aeg nende seltskonda, siis nemad hakkavad õhtul hilja oma õhtusööki sööma. Lisaks, pakkuvad nad oma külalistele liiga palju süüd. Oleks te näinud kuidas eelmine pühapäev spagette mulle ette tõsteti... Oleksin sellest kogusest kolm päeva toitunud ;)

Niimoodi päev õhtusse veereski....