Kuus nädalat ja rohkemgi veel....

Elu teisel pool maakera kukalt läheb aina lõbusamaks. Kui esimesel nädal korrutati, et seljavalu kaob kahenädalaga, siis võiks neid parandada. Umbes kuuga on seljavalu kadunud. Mis me siis oleme teinud? Kogume raha ja kogume farmipäevasid. Olen koos Anne-Liisiga hakanud farmist rohkem väljas käima. "Kuna seltskonda ei saa valida", siis me käime afganistaani inimestega koos igal pool. Mängime võrku, käime mägedes, rannas, pubis, klubi, õhtustame koos nendega jne...

36.päev

Mulle meeldib kogu aeg pakkimislaos vastu laua nurkasid joosta. Alles kadus üks suur sinikas ära ja nüüd jäin lobisema ja kõndisin hullu mürakaga vastu laudu nii, et kõik, kes ligiduses olid tegid suured silmad ja ahhetasid ja ohhetasid. Olin parasjagu hea supervisoriga lobisenud kui pealaiali otsas vastu lauda kõnnin, nii et see oma kohapealt liikus.

Peale tööd veetsime kaks tundi ka sooja päikese all päevitades.

37.päev

REEEEEEEDE!!!

Pikalt oli tahtmine ja plaan minna Albanysse. Seekord oli ka Triin kaasas ja Hussein võttis oma sõbra Ali kaasa. Natuke istusime ja jutustasime autos ja korra sai käidud ka pubis. Sealt liikusime edasi ööklubisse. Algul polnud kohe üldse tuju tantsida. Miskipärast tekkis tantsutuju meil Anne-Liisiga just siis kui Triinu peotuju vahetus kojuminekutuju vastu. 

38.päev

Kogu hommikupooliku käis hea supervisor ümber minu ja püüdis välja pinnida, et mis eile õhtul tegin. Kuskilt oli ta juba kuulnud, et käisin ööklubis. Eks ma siis ütlesin, et käisin jah tantsimas koos Anne-Liisiga. Viimane võttis täna vaba päeva. Mina, kes olin vaid poolteist tundi maganud, nautisin maasikavagusid. Kusjuures mulle tundus, et jaksu oli rohkem. Mitte sellesmõttes, et oleks kiiremini korjanud, aga kui kaste ära viisin, siis pidin alati jooksma. Muidu oleks vist magama jäänud. Lisaks oli täna jälle üks korralik tööpäev. Palju puudus, aga korjasin 17kasti kokku, mis on küll pea poole vähem kui kiirtel korilastel. Mõnusad suured maasikad tegid tuju ka heaks mõnel real. Korjasin nt ühelt vaolt neli kasti. :D 

Täna oli võrkpallipäev. Peale eilset pika õhtut oli tuju taas farmist välja saada. Tavaliselt oleme käinud Mt Barkeris koos kurja supervisoriga, sest ta elab siin ligidal, aga täna jäi ta vist koju magama. Ootasime teda tunnikese ja siis otsustasime, et lähme enda autoga. 

Õhtu lõppes lõbusa Ali kodus, kus jõime tassi kohvi ja sõime ahjus küpsetatud värskelt püütud lõhe. See oli lihtsalt nii hea!

Taaskord istusime põrandal ümber laudlina ja mugisime kala koos lavashiga. Oi kui täis kõht sai. Oi kui palju nalja ja naeru sai ka!

39.-40.päev

Mis siin ikka... Jätkan ikka samas tempos. Võib olla natuke kiiremini, sest kui kaste ära viin, siis jooksen mitte ei kõnni, aga korjamisest ma ei saa aru kuidas on võimalik kiiremini korjata.

Pühapäevane võrkpall oli megahalenaljakas... Tööl suure suuga lubati, et mängime reeglitega, aga see jäi ka ainult lubaduseks. Üsna raske on palli mängida kui kõik normaalsed pallid sinu eest ära võetakse.

Hea supervisor peale paha tuju tööl, on mänguplatsil väga lõbusas tujus.

Hea supervisori lapsed koos "smileyga"

Kohe kui maasikaid rohkem ja tööpäevad pikemad, siis õhtutel tuleb väsimus peale. Tahaks vara magama minna nagu siis kui alles alustasime oma tööd siin farmis. 

41.-44.päev 

Jätkan sama tempot ja ikka 17-18 kasti päevas. Hea supervisor käib ja tiirutab ümber minu ja kogu aeg nokib. Tal natuke vasakule naljad kogu aeg. Tundub, et ta ei oskagi muud rohkem rääkida kui ainult norida ja naisi maha teha. Aga olen iseseisev tugev Eesti naine ja nokin vastu. Ei saa endast nõrga naise muljet jätta. Lisaks on niimoodi lõbusam ka. Mingi hetk ta solvus mu peale kui ma ta uut mütsi norisin. Varem oli ta kogu aeg kaabuga ja rätik ka veel, aga siis nüüd pani endale nokatsi. Ta nägi ikka nii naljakas välja. Tahtis vist ennast nooreks teha. Ma norisin, et ega see müts teda nooremaks tee ja et ega vanale koerale uusi trikke õpeta jne... Või näiteks kui tegin ta autojuhtimisoskust maha, sest olin oma naabrilt kuulnud, et tüüp on mingi kaheksa autoõnnetust teinud. Tükk aega ei rääkinud minuga. Märkasin, et australlasest autojuht clinton ka muigas mu tarmukuse üle, et suudan Hassani vait panna. Hommikuti on nii naljakas, et tuleb mu rea ligidusse ja kohatab aga ise nagu rääkima enne ei hakka. Ma tean loomulikult, et ta seal on, aga ma ei taha ka kogu aeg tema mula kuulata. Loobime üksteist maasikatega. Mina loobin teda ikka plögaste maasikatega. Sihtimine pole alati täitsa korras, aga olen talle ikka ilusti pihta ka saanud. Üks päev peale korjamise lõppu lähenesin talle selja tagant ja toppisin ühe plögase maasika talle kaabu peale. Algul ei saanud aru, aga siis kui ta vettinud maasikat katsus, siis hakkas ähvardama, et mis nüüd, et teeb tagasi blablabla... Hetkel on see vaid jutu tasemele jäänud. Olen teda pärast viimast võrku kogu aeg ka peale pakkimist märjaks pritsinud (Jaaaa, ma tean lapsik, aga mis teha... :D), aga ta ainult muigab selle peale ja viskab oma siivutut nalja edasi. 

Jne... Hetkene minu parim koeratemp talle oli see, et kuna teadsin, et ta joob pakkimise ajal kohvi, siis võtsin lõuna ajal endaga kaks teelusikat soola. Ootasin ja tegelesin moosimaasikate sorteerimisega... Jess kohvitass... Nüüd pidin vaid ootama sobivat hetke, et ta saali peale jalutama läheks ja mind ei märkaks. Ma mingi vaikselt itsitan ja püüan oma muiet varjata ja siis kuulen hääli. See oli väärt vaatepilt! Talle vist ei maitse soolane kohvi. :P

Olen kaks päeva pakkinud juhhuuuu!!! 13 kasti maasikaid. Mis teha kui pole kuu aega pakkinud ja siis järsku ei saa enam kontrolllauas tunnitööd. Saladuskate all aga saan öelda, et teen siiski tunnitööd.

Käisime üks päev kurja supervisoriga piknikul :) ilus vaade ja mõnus oli. Saime farmist välja taaskord!

Kui farmist välja ei saa, siis tuleb nautida päikest, sest tunnen, et olen liiga valgeks läinud. Austraalias talv tulekul, peab endale šokolaadirüü selga saama ;) mmmm kolm päeva jutti on mulle juba kena jume andnud.

45.-46.päev

Võrkpall ja maasikad ja naljad. Ikka rohkem maasikad ja väsimus. Samas nagu Anne-Liis alati ütleb, nii hea on farmist välja saada. Isegi siis kui näpistame unetundide arvelt.

Laupäeval tegime eesti toitu ja pühapäev tegi Ismail (ooo, mul on ikka nii palju austajaid) tegi koblaid (riis, porgand, rosinad). Mnu sõber Ismail siis kollases särgis. 

47.päev

Hea supervisor kutsus mind jälle oma võitluskunstitundi... Kuna eelmine kord kui ta kutsus polnud mul kaaslast kellega minna, siis seekord läksin koos koreallase Jayga. Ta käib seal kolm korda nädalas nagu olen oma naabrilt Davidilt kuulnud. Kuna korra oleme jayga lobisenud.. Täitsa täitsa maasikafarmi alguspäevadel, siis sain temaga kogu autosõidu aina lobiseda ja uurida talt tema plaanide, töö ja muu elu kohta. Hea oli niisama muliseda.

Võitluskunsti ma väga ei teinud... Tegin alguses natuke sooja ja siis tegelesin kahe pisikese tüdrukuga. Hassan võtab alati Mt Barkerisse kaasa oma kaks tütart. Nad nii nunnud "pallikesed".

Head supervisorit on ikka nii naljakas näha teises keskkonnas ja temaga peale trenni suhtlemine oli ka natuke kummaline. Tööl olles on ta kaitsva lollide naljade müüri endale ehitanud, aga õhtul oli ta kohe kuidagi selline teistsugune.

PS!sain teada, et olin eestlasega samas ruumis viibinud, aga supervisor ei söandanud mulle seda mainida kui ma eelmine päev seal jõusaalis olin.

48.päev

Vastasime Husseini kutsele minna Albanysse JAH

Awkward for us! Ta nii naljakas! 

Shoppasin ja kulutasin raha uute riiete peale. Mul polnudki ühtegi ilusat pluuset enam. Kõik vaid atavalised kodu/tööpluused. 

Mõnus shoppingutuur!