Kuu oldud ja kuuke veel

Peale esimest kaht nädalat on kõik ikka sama. Kui algul kartsin, et aeg hakkab venima, sest esimesel nädalal istusin väga palju kontoris ja küsisin:"Laetisha, can I do something?" Siis viimasel ajal on mul üsna palju suuri telke olnud. Mis tähendab, et mul ikka päris palju teha. 

Kui kolmeks on kõik tehtud, siis korda läinud päev. Vähemalt veereb aeg siin kiirelt. Tegelikult on tunne viimasel ajal (peale 1kuud siin olemist), et ma tahaks nii väga lihtsalt hommikul kauem magada. Kl8 tööd alustada pole paha, aga siiski. Miski on ikka viltu. Saan küll kaua magada, aga mu keha tunneb ennast nagu oleks eelmine päev poolmaratoni jooksnud. Kui aus olla, siis ma ei mäletaks, et mu lihased valusad oleksid peale jooksu. Aga siin olen viimasel ajal kohu aeg seda tundnud. 

Kui mul tihe päev, siis päevas teen kindlalt üle 10 000 sammu, tavaliselt küündib see isegi 15 000 sammuni. Hea trenn kui õhtusöögid poleks nii hilja ja nii isuäratavad. See selleks! 

Käisin ligidal oleva mäetipus. Tagasi tulin vähemalt kümnekonna mikropuugiga. Jube palju on neid ikka siin. Õnneks ei pea muretsema, et nad lyme viirust kannavad. 

Söögi teemadel jätkates... Tegin oma vabal poolikul päeval "Apelsini-marmelaadikooki", mis viis keele alla. Tunne oli hea, sest kooki lihtne teha ja kõik kiitsid, et ooo nii hea mahlane ja maitsev. Kuna seda kooki oli lihtne teha ja meil siin alati palju apelsine üle, siis isegi boss Laetisha ütles, et pean uue koogi küpsetama, aga seekord külalistele. Õnneks sel päeval palju inimesi tuuril polnud, seega ei pidanud väga palju koguseid juurde panema, aga siiski. Vist tegin kolmekordse koguse.

Vaikselt hakkavad inimesed lahkuma ja see nii kurb. Ma pole küll väga kaua siin olnud võrreldes teistega, aga nägemist öelda on siiski kurb. Esimesena pääses tsivillisatsiooni Bungie (helikopteripiloot). Ta oli tõeline tegelinski - hakkan tema naeru ja tervitusi igatsema. Tema oli see, kes alustas minu tervitamist kogu aeg - HELLOOO HELEN!!! Ja seda nii, et kõik ikka kuulsid. Ta oli kogu aeg hüperaktiivne ja temaga sai nalja.  Kuna ta elab Perthis, siis väga keeruline uuesti kokku saada ju polegi. Olen aru saanud, et kui me kuuaja pärast siin lõpetame, siis on kõikidel kavas Perthi väisata. 

Märkuseid BungleBungle' elust:

- See oli augustilõpp. Vist 26/27... Vahel õhtuti sirvin fb uudiseid ja kuna olen liitunud kununurra community gruppiga, siis jäi silma, et kuskil Halls creeki ligidal oli karja ajades (mustering) helikopter alla kukunud. Lugesin seda uudist päev hiljem. Aga eelmine õhtu oli meil õhtusöök täielikkus vaikuses. Mitte keegi ei lausunud sõnagi, mis oli väga väga imelik. Mul käis peast läbi, et see on nagu peielaud (sel hetkel ei teadnud ma õnnetusest mitte midagi). Alles järgmine õhtu lugesin sellest. Ja ega keegi ei rääkinud ka ju midagi. Sattusin siis paar päeva hiljem Jamiega rääkima ja uurisin, et kas tema on ka kuulnud. Otseloomulikult oli. Ütles, et tema ja Hugh käisid hommikul vara helikopterit otsimas. Aga keegi ei tohi sellest väga kõvasti rääkida. Teised nagu Alex, Gaia ja Leo,et nemad ei tea midagi. Väga palju Jamie sel hetkel ei teadnud. Lisaks oli hukkunud piloot olnud tuttav, mis teeb asja veelgi raskemaks. 

Umbes nädal hiljem, istusin ma Alexiga koos lõke ääres ja ta hakkas lihtsalt lampi helikopteri õnnetusest rääkima. Ja ütles, et oli samal päeval kui jamie ja hugh otsimas käisid, Bungielt küsinud, et miks nad ilma reisijateta sõidavad. Seega tegelikult teadis Alex ka juba varem. Ning päev hiljem kui ma kontoris oli, siis tuli Radar ja ütles, et veel üks artikkel on selle kohta avaldatud. Nii, et suht kõik ikka teadsid sellest, aga keegi ei tahtnud kõvahäälega sellest rääkida. 

- Augustikuu lõpp oli mul palju tegemist. Mis on ühtemoodi hea ja teistpidi halb, sest aeg läheb megakiirelt päeval, aga ma ei saa teistega eriti suhelda. Kogu aeg olen lennus.

Ühest põhjuseks oli see, et meil käisid siin kaameramehed filmimas reklaamklipi/ saatejuppi OUR TOWNi jaoks. Nad ööbisid kaks korda safaritelkides. Neid oli neli ja otseloomulikult oli nad majutatud nelja telki. Mmm ma nautisin seda täiega: mustad linad pessu, puhtad asemele, duššinurk korda, põrqnd pühkida, põrand pesta ja seda neli korda järjest. Ja seda kahel päeval veel nii. Pluss peale viimast korda, pidi järgmisel päeval inimesed kohe uuesti check-ini tegema, suht karm!  Aga eks korraks on nõme, aga siis järgmisel päeval jälle hea kui pole ühtegi telki.

Aga jah... Sattusin õhtusöögimeeskonda samuti kahel õhtul ja oli tore kaamerameestega juttu ajada. Toredad mehed! Sai neile ju küpsetatud isegi apelsinikooki, mis maitses šokolaadijäätisega imehästi. 

PS! Gavin Pratt  OUR TOWN saatejuht + ta tegeleb kulturismiga, seega jäi ta kohe eriti silma. Toreda naeratusega mees oli.

PSS! Juhul kui kui leian kunagi hiljem saateklipi ja mind välja pole lõigatud, siis olen Aussis natuke tv-kuulsust saanud nautida. Seda küll lihtst taustal olles, aga ikkagi hea mälestus.

- "12 kuud" ei tundu üldse nii rumal enam kui "12 bussipeatust"  invlisket kõnelevale inimisele. Bussipeatusenka kuulsin küll esimest korda. Istusime kord suurelõkke ääres ja kuna backpackeritel oli auto alt vedanud, siis sai muljeid jagatud ja üks inglisekutt tõi selle jututeemaks. 

Öösiti on natuke hirmutav tualetis käia - peaaegu peopesa suurune huntsman. See oli mu teine ämblik samal päeval.