408km + 330km

Ehk siis Geraldton-Denham-Carnarvon. (Ma ei suuda kunagi normaalselt seda linna nime hääldada. carnarvan on vist kōige tavalisem kuidas ma seda linna kutsun :P)

Tripi kolmanda öö veetsime Bush bay kämpingu kohas. Tee sinna oli täelik pesulaud. Sellised laine, et kohe jube oli. Kuna sõitsime pimedas, siis tee ääres ei julgenud sõita, nii me siis värisesime koos autoga. 

Kämping oli suurest teest umbes 10km ning pidi asetsema mere ääres. Iga lähemale jõutud meetriga hakkas aina jubedam. Tundus, et see on täielik pärapõrgu, kuhu ainult meie lollid lähme. Aron hakkas õudusjutte rääkima ja  suutis mind isegi ehmatada - karjus aknast välja. See tundus nagu keegi õuest oleks hüüdnud.

Kohale jõudes hakkasime tulukesi nägema... Autosid ka. Karavane ka. Oota!! See ju täiesti asustatud koht matkasellide poolt. Meri oli ka vaid paarikümne meetri kaugusel. Nooo seda me vähemalt arvasime... Läksime merekohinat otsima, aga mida pole seda pole. Mõõn oli! Nii palju kui pimedas julgesime kõndida, kõndisime, aga merehääl jäi meile kätte saamatuks.

Seekord magasid tüdrukud telgis - nii hea uni oli! Mis sest, et õues oli mega tuul ja telgi alumine lukk otsustas katki minna. Telgis oli pehme, soe , mõnus! 

Hommikune vaade telgist kui silmad lahti tegin.

Vesi oli hommikuks tagasi hiilinud.

Mulle meeldis sõita. Auto sai ilusti oma tööga hakkama. Päikeseloojumiste ajal oli veits halb, sest siis see valgus pimestas. Pluss öö peale autos magamist, siis ma ka ei suutnud enam roolis kaua olla, sest silmad oli nii väsinud. Ja kõik muu peale kauba. Vahemaad läksid üsna kiirelt ja nautisime roadtrippi nii palju kui nautida saab. Issand kui hea oli lõpuks dušši alla saada. See oli külm, aga ikkagi tundsid ennast puhtana.

Selle dušši leidmisega Carnarvonis sai ka nalja. Anne-Liis on trippinud Melbournist Perthi ja teadis, et karavanparkides saab ennast pesta. Nemad nt maksid $2. Läksime siis esimesse parki, käisime kontoriukse taga, seal ei olnud kedagi. Mõtlesime, et käime enne pesemas ja siis kui näeme kedagi, siis maksame. Võtsime oma asjad ja läksime. Mina kaugemale ei jõudnud kui pesemismaja, Anne-Liis jõudis duššikabiini, Aron ei jõudnud ka veel kuskile, aga Karl nautis sooja dušši ikka lõpuni. Ja siis kui ta välja astus, võeti tal sabast kinni:"Pesid! $10!!" 

Me mingi täiega itsitasime auto juures. Ega me meelega ei tunginud. Oleks ilusti maksnud kui pesu poleks nii kallis olnud.

Kuna ainult Karl sai pestud, siis seiklesime Carnarvoni peal veelgi. Noo kuskil peaks ikka ju avalik pesemisvõimalus olema. Lõpuks leidsime selle aga see oli nii külm, nii külm.

Isegi peale külma dušši on naeratus suul. Peaaegu, et nädal aega pole tööd teinud. Ja tundub, et tööd hetkel pole tulemas ka. Ptüi-ptüi-ptüi! Millalgi ikka, aga ei kujuta ette millal.

Ärge pange tähele - püüame kokkuhoida ja ööbime seal kus võimalik... Carnarvonist leidsime Andrea, kes oli poolteist nädalat tagasi Casuarinast siia tööle tomateid korjama tulnud. 

***

CARNARVON

Mille poolest linn silma jääb? 

Esiteks on see ikka väga pisike linn. Manjimupist on ta võib olla suurem, aga Geraldtonile jääb ikka täiega alla. Teiseks hästi palju aborigeene on. Olin sõbralt kuulnud, et see linnake ei ole just kõige meeldivam, et siin liiga palju aborigeene ja, et nad pole sõbralikud. Nendega pole ma suheldnud, aga kõrvaltvaatajana on nii mõnigi kord tundunud, et kus on nende kasvatus.

Mulle täiega meeldib, et Carnarvon on ookeani ligi.