BALI - kohe seadusi rikkuma

2.päev Balil algas ootamatult. Esimese päeva olime lihtsalt "raisku" lasknud. Tegelikult mitte, sest kohe ei saa ju ka tegutsema hakata. Meil oli vaja natuke kohaneda ja niisama linnaga tutvuda, aga mul oli kogu aeg kihk, et peame siit minema saama. Aga meil pole autot, takso on kallis ja rolleriga ma kohe kindlasti sõita ei taha. Kas te liiklus olete näinud??

Tegime end Anne-Liisiga korda ja olime suundumas linna, et raftingu kohta rohkem informatsiooni saada, sest mõtlesime, et peame midagi ägedat tegema. Eelmine päev oli raftingu kohta infot saanud ja see hind pidi olema 65% odavam. Miks mitte mägijõest kummipaadiga alla lasta.

Tegime veel Anne-Liisiga veel hostelis pilte ja läksime maksma tulevase öö eest kui uus-meremaallane Marcus astub ligi ja uurib, et mis me teinud oleme ja kas Bali meeldib ja et mis plaanis meil. 

Seletasime natuke ja ütlesime, et tahaks Uluwatu templit näha. Ta uuris kohalikelt, kes ligiduses olid, et kas nad oleksid nõus meid sõidutama. "Jaa-jaa... Kogu päev 500 000 ruupiat."

Marcus ütles, et ei see liiga kallis, et kas odavamalt ei saaks. Natuke arutlenud, käib mees välja:"Kuulge aga kas te rollerit ei taha rentida. See vaid 50 000 ruupiat päev."

Tegime algul nägusid, aga kui ta ütles, et tema võib sõita, siis olime kohe nõus. Hakkasime kohe reegleid rikkuma, sest kolmekesi ei tohi rolleril olla.  Politsei võib väga lihtsalt kinni pidada ja raha nõudma hakkata.

Olime Anne-Liisiga lugenud blogisid, kus politseid nõuavad raha juba sellepärast kui sul rahvusvahelisi lube pole. Selle peale ütles, et ärge muretsege, Indoneesia politsei paneb selle raha vaid oma taskusse ja annavad perele. 

Natuke hirmutav oli siiski, sest mis siis kui politsei meid kinni peab. Õnneks suutsime seadust rikkuda ja mitte trahvi maksta. Tagasiteel kutasse oli tee ääres politsei, kes vilistas ja lehvitas, et me seisma jääksime, aga meie juht kihutas lihtsalt edasi. Hea, et see juhtus linnast väljas, kus liiklus nii tihe polnud. 

Kolm õnneliku inimest rolleri seljas..

***

Uluwatu templisse oli umbes 20km. Tee peal tabasin end mõtlemast, et kas linna kunagi läbi EI saagi. Kogu aeg on ainult majad ja tavalist metsa polegi. Ülerahvastatus ja jube liiklus ja prügi, mida võis leida kõikjalt, tekkitas vaid negatiivseid tundeid. 

Aga tempel ja rannad, mida nägime pani vaid ahhetama. 

***

Selline näeb Bali välja

***

Tagasi Kutasse jõudes tegime Marcusele ettepaneku, et kas ta ei tahaks meile öist linna näidata. Ta oli lahkesti nõus ja niimoodi oli meil tunnike aega ennast sättida. Peale 6-t seadsime sammud linna poole.

Esimese peatuse tegime nurgabaaris. Joogid vaid 10 000 ruupiat ehk siis $1!!! Palun üks viin ja redbull!

Peale nurgbaaris saadud head õlamassaaži kohalikult müügimehelt, kes müüs paramao juure õli, läksime Alleycatsi, mis pidi olema austraallaste seas väga populaarne koht. Nägi välja rohkem pubi moodi kui klubi moodi. Kuna olime oma õhtut vara alustanud, siis see koht oli suht vaikne. Istusime maha ja tegime mõned $1 joogid ja mängisime kaarte. 

Ehitasime palmipuud. Tundub, et Anne-Liisil ja Marcusel ei õnnestunud see väga hästi.

Õhtu olime otsustanud lõpetada, Skygardenis, mis on Bali kõige uhkem diskoteek. Korruseid oli vist kolm kui mitte neli. Uhke suur tantsusaal ja lava, mille peal saab koos tantsijatega tantsida. Ja me Anne-Liisiga polnud väga ammu tantsinud. Nii me siis tantsisime ja tantsisime. Kaotasime end vahepeal isegi ära, aga mingi hetk leidsime end taas. Äge õhtu oli - ei kujuta siiamaani ette kuidas me koju oleks jõudnud, kui meil kolmandat inimest kaasas poleks olnud. Aga millegi pärast tunne, et kui Marcust poleks olnud, siis poleks nii palju ka lõbutsenud. 

Üllatus-üllatus!!! Kuidas õigesti lõpetada peoöö? Eks ikka rannas. Ja ujudes. Me ei saanud enne magama minna kui olime ühe ookeanisupluse teinud. 

Tagasi hosteli poole minnes, hüppasime kioskist läbi ja ostsime endale järgmiseks päevaks natuke snäkke ja vett. See on nii halb kui poed ja putkas on öö läbi lahti. :P

Järgmine hommik ja päev kulus meil energia kogumiseks. Käisime Beachwalki kaubamajas. Anne-Liis šoppas seal, ta tahtis endale ilusat kleiti leida. Hiljem läksime randa ja kohe kui olime müüriväravast sisse astunud kohtasime Marcust. Ta ütles, et tal oli olnud huvitav õhtu ja et täna ta lihtsalt lõõgastub ja surfab. 

Õhtu veetsime ühes väga toreda teenindusega söögikohas. Sõime satay-id ja kasutasime wifit. WIFI Balil on võlusõna. Kõik söögikohad reklaamivad ennast, et tulge meile, meil on wifi. Neil võib küll wifi olla, aga see on maru aeglane. Seega nii mitmelgi korral tabasin Anne-Liisi ütlemas, et mõttetu koht. Isegi wifi ei tööta. Eesti on IT paradiis!

***

Vodka + Estonia = pure randomness