Gili saarel

Kauaoodatud aeg - nädalavahetus - oligi käes. Aeg oli minna Gili saartele. Tegelikult veetsime järgmised kolm päeva Gili Trawanganil, mis on Gili saartest kõige suurem ja seetõttu ka peamine peosaar. Suuruselt järgmine on Gili Meno ja siis Gili Air, kus veetsime tunnike kui snorgeldamas käisime.

Kui eelmine õhtu ei näinud me palju turiste, siis hommikul sadamasse minnes vaatasime imestunult, et oppaaa... Kust kõik need inimesed on tulnud. 

Näitasime oma pileti ette, andsime suured kotid ära ja läksime paati sisse. Olime üsna esimesed, kes sisse said, aga juba siis tundus, et kõik kohad on täis. Peale 10minutit ja ikka veel inimesi juurde tulles, tundus, et see kiirlaat läheb küll põhja. Inimesed seisid juba püsti, aga peale lasti ikka veel. Lõpuks hakkas paat liikuma ja peagi öeldi, et võib ka tekile minna. Kuna lootsime delfiine näha, siis Anne-Liis oli kohe valmis tunniks ja rohkem päikese kätte minema. 

Alguses oli päris hea paadi äärel istuda, aga kui suuremad lainepahvakad tulid ja meid läbimärjaks pritsisid, siis see enam mõnus polnud. 

Nägin üht delfiini, aga see vaid korras vee sees. 

Kohale jõudes ahmisime türkiissinise vee ilu ja olime õnnelikud, et me paradiisisaarele jõudsime. 

Taaskord kogesime kohalike inimeste peale tükkivust kui hakati pakkuma majutusvõimalusi. Esimestele suutsime ei öelda, aga saime esimeseks ööks päris kalli hotelli. Maksime toa eest $30!! See oli siiski Secret Garden. Kuna me raskeid kotte ei viitsinud kaugemale tassida, siis võtsime ühe öö. Hiljem läksime wifisse ja bookisin meile järgmiseks päevaks Baleku, kus maksime toa eest $18. Asukoha poolest oli teine natuke kaugemal, aga hind sisaldas hommikusööki ja wifit. 

Mis seal ikka ... Tegime esimesel päeval tutvust peatänavaga, mis oli restorane, kohvikuid, majutusi, rannabaare ja pisikesi ärisid täis pikitud. 

Veetsime natuke aega rannas. 

Õhtustasime ja siis läksime $3 eest vaatama filmi EatPrayLove. 

Kutas olles lugesin, et filmis näidatakse Balit. Peamiselt küll Ubudi ja ennustajameest Ketut Liyer. Mäletan kui see film kinodesse tuli. Mina seda filmi näinud polnud, milleki pärast oli mul eelarvamus selle filmi kohta. Arvasin vist, et see tavaline ameerika romatikafilm, aga ei. Võib olla natuke, aga see film oli palju enamat kui lihtsalt film. Me Anne-Liisiga mõlemad arvasime seda. 

Olen nüüd tagasi Austraalias olles paar lehekülge EatPrayLove raamatust lugenud ja kiidan seda. Mulle hetkel väga meeldib.