EAT

Puhkus on aeg, kus tuleb kõike nautida - ilusat loodust, randasid, päikest, ookeanivett, lõõgastumist, kokteile ja loomulikult söömist. Nii kujuneski, et üsna paljudel õhtusel läksime Anne-Liisiga kuskile ilusasse restorani sööma. Reisi lõpu poole sattusime majutustesse, kus hinna sees oli ka hommikusöök - see tegi tuju juba hommikul heaks.

Esimene hommik Kutas. Nautisime Anne-Liisiga värsket omletti ($3,5) ja kohvi ($1,8)

Mu esimene Starbucksist ostetud külm jook. Ainult selleks, et saaksine wifit kasutada.

Käisime igal pool söömas, nii suurtes uhketes ranna äärsetes restoranides, kus vaid peale meie oli vaid paar paari, pisikestes kõrvaltänava kohvikutes, kuhu võiks mahutada 50 inimest sööma, aga ainult meie sõime seal sel hetkel. Tihti peale olid söögikohad liiga suured ja me Anne-Liisiga eelistasime pisikesi kohti.

Kõige parem kohaliku toidu kogemus oli Ubudis, mu viimasel õhtul, kui kõndisime peatänaval ja olime nii mitmele restoranile eitavalt öelnud. Ja siis leidsime sellise pisikese kahe noore poisi poolt peetava söögikoha, kus toit oli kuba valmis aknal, ja nagu rootsilauas saime ise oma portsjoni kokku panna. Kojalikud ise inglise keelt ei rääkinud, aga samal ajal juhtus seal olema Lincoln, kes meid abist välja aitas.

Ma proovisin vürtsikat curryliha, praetud tofut, küpsetatud maisiputru, paprika-tšilli kastet riisiga. Minu portsjon koos jääteega läks maksma vaid 20 000 ruupiat, mis on kõige väiksem arve, mida pidin söögi peale kulutama. 

Proovisime nii kohalikku Indoneesia (riis/ kiirnuudlid kana-juurviljadega, satay - grillitud kanalihavarras, cap say - juurvilja-seenesupp, praetud kala), mehhiko toitu, pizza oli meil populaarne ning magustoitudest me ka ära ei öelnud. Maitsesime pannkooke jäätise, banaaniga, praetud jäätist, šokolaadi-kookosekreemi, 'cripsy'-t šokolaadikastmega ja puuvilja salatit.

Kutas olles saime söönud ja joonud umbes $5, aga Gili Trawangan olles pidime harjuma mõttega, et seal hinnad kallimad kuna see siiski turistikas. Lisaks polnud menüüde hindadele lisatud maksu, seega võis arve kasvada tihtipeale 10-20% ja arvestades seda, siis maksimum, mis me välja käisime oli vist $10 koos kokteilidega.

Mmm joogid... Meie esimene kodu Kutas asus ühe odava nurga baari ligiduses, kus vodka+redbulliga maksis vaid $1. Sellise odava hinnaga on päris hea pidu alustada. Alustasime kaks korda hullumeelset ööd seal samas baaris ja siis võis üsna kindel olla, et järgmine päev on millest rääkida. 

Jooke me ei miksinud, jäime viina koksi peale ja ma ei tea millest aga järgmisel päeval oli hea olla. Võib olla natuke väsinud ja uimane olla, aga ei olnud meil peavalu ega paha olla. 

Kuuldavasti pidi Balil kanged koksid olema, et jood ühe ja siis juba tunned, et tasapisi hakkab mõjuma. 

Peale selle nurgabaari oli ka Allycatsis $1 joogid. Alustada tuleks kindlasti kuskil pisemates ja odavamates kohtades, sest kui korra oled maksnud $1 joogi eest, siis klubis $8 maksta tundub tõeline raiskamine. 

Anne-Liis võttis hästi kokku meie peoõhtud:"4 dollariga ennast mällu juua - see on Bali!"

Padangbai-s valisin ma söögikohas koduse olustikuga kohakese. Mulle meeldis nende interjöör - seinaplakatid - huumoriga kirjutatud horoskoobid.

Gili saarel olles sattusime Baleku homestay-sse, kus ööbimishind sisaldas ka hommikusööki. 

Mmm... Sõime kahel hommikul banaanipannkooki. Anne-Liis tahtis ka kohvi. Esimesel korral mõtlesime, et nad ei kuulnud, et kohvi palusime. Aga kui teisel korral saime kohvi asemel järkuvalt teed, siis see oli naljakas. Tegelikult isegi kurbnaljakas... Viimasel hommikul pakuti meile soolaveega tehtud teed. Mmmmm ...

Minu viimane homestay oli Ubudis, mis üllatas  nii hinna kui hommikusöögi poolest. Kes on varem söönud rohelisi pannkooke? Esimest korda saime isegi päris õiget kohvi hommikusöögi kõrvale. 

Mulle meenutas kohvi natuke Türgi kohvi, kus kohvipaks jäetakse tassi põhja.