Ubud

Peale pikka reisimist nii laevade kui autobussidega jõudsime Ubudi. Mul oli kogu sõidu aeg väike ärevus sees, et kuidas me öömaja leiame ja kuhu meid maha pannakse ja miks ma enne selle peale ei mõeldnud. Vaatasin aknast välja ja lootsin parimat.

Koos meiega suundus Ubudi venerahvusest paar, kes reisis koos lonelyplanet bookida. Vähemalt teadsid nemad, kus on hea maha minna. 

Õues oli juba hämardumas kui Ubudi jõudsime. Kes oleks arvanud, et 50km võtab peaaegu kaks tundi aega. Liiklus on lihtsalt nii aeglane. Kogu see kiirendamine ja pidurdamine.. Pole lihtsalt sõnu. Samas oli väga hea mõnus taga istuda ja lihtsalt sõitu nautida. Kohalikel raudsed närvid!

Meid pandi maha mitte kaugele peatänavast, mis tegi tuju vaid heaks, sest tahtsime järgmine päev minna ahvimetsa, mis oli peatuskohast vaid 1km kaugusel kui sedagi.

Taaskord vaatasime Anne-Liisiga tuhmilt üksteisele otsa ning püüdes mõista anda, et keegi peab siin otsustama hakkama. 

Seedisime olukorda ja marsidime lihtsalt üle tee asuvasse homestaysse sisse. Vau! See oli nii ilus nagu tempel! 

Meid tervitas kohe naeratav meesterahvas. Ütlesime, et meil oleks soov üks öö Ubudis olla. Mees oli jajaa.. Tulge ma näitan teile tuba. Näitas tuba, mis oli ilus ja puhas koos sooja veega - kõik oli super. "What is you budget?!" Me Anne-Liisiga olime enne mõeldnud, et $10 on maksimum, mis me ühe inimese kohta maksame. Kui läheb üle 200 000 ruupia, siis siia ei jää. Mõtlesime, et järsku 18$, aga ütlesin suht kindlat, et me jääme siia kui toahind $15. Mees oli kohe nõus, ainult et tuba vahetati teise toa vastu. Erinevus võis olla vaid voodipesu värvides, aga kõik tundus olevat korras. Lisaks oli hinna sees aeglane wifi ja hommikusöök (puuviljasalat+pannkook+kohv). Seitse dollarit nii ilusa koha eest välja käia oli vaid lust. 

NB! Kokkuvõtteks ütleks, et kahekesi on palju parem ja säästlikum reisida, sest tavaliselt on majutustes toahinnad ja mitmekesi olles saab hinna pooleks jagada.

Kell seitse oli liiga vara veel magama minekuks, seega otsustasime, lähme vaatame peatänavale ja tähistaks minu viimast õhtut Balil. 

Peale majutuse leidmist ja veel sellise ilusa koha leidmist, olin nii hea tujus. Õhtu kujunes veelgi paremaks kui tutvusime Lincolniga - kohaliku noormehega, kes tuli meile abiks kui püüdsime süüa tellida. (Vt EAT blogipostitust) mmm see oli alles õhtusöök ja vaid kaks dollarit koos meeldiva jutukaaslasega. 

Öised Ubudi tänavatel kõndides tõdesin, et ma peaksin sinna elama asuma, sest selles linnast kiirgas lihtsalt nii palju loomingulist. Võtaks puhkuse ja läheks maalima Ubudi!