Gili Trawangan - LOMBOK - Ubud

Hommikul oli pisike ärevus sees, et kuidas me laeva ülesse leiame ja mismoodi meid Ubudi, siis lõpuks toimetatakse. Keha kinnitasime banaanipannkoogiga ja teega, mis maitses nagu merevesi. Jätsin ampsu pannkooki viimaseks, et hea tujuga hostelist lahkuda.

Transport nr1 - sadamas kontrolliti paberilipakat ja meid suunati paati. Tüüp hoidis lehte enda käes ja mul oli selline tunne, et hei mees. Ma tahan seda tagasi. Sa ei saa seda endale. - see paberilipakas oli ainuke tõend, et me oleme maksnud selle tripi eest ja meie lõpp-punktiks on Ubud.

Kui esmalt mõtlesin, et me leiame ennast Balil, siis poole sõidu ajalt taipan. Ei. Meid viiakse Lomboki sadamasse, kus meid pannakse bussi peale, mis meid sadamasse viib ning seal lähme praamile, mis viib meid Padangbaisse.

Kuiva jalaga sadamasse jõudes tirisid meid kohalikud hobukaarikule, sest bussipeatus oli sadamast kaugemal. Vaatasin Anne-Liisi ja ütlesin, et mul ükskõik lähme. 

See hobukaarikusõit polnud üldse mugav. Hirmutav oli taga sõita. Lisaks tundsime juba varem vaestele hobustele kaasa. Maksime vist 5 dollarit kilomeetri-kaks eest.

 Meid pandi kuskil kohvikus maha ja öeldi, et shuttle bussid lahkuvad poole tunni pärast.

Ei jätnud just kõige kindlamat muljet. Reisijatel kontrolliti pileteid, oli palju sebimist ja telefonikõnesid.

Pidime sõitma Badansaist Lembari sadamasse.

Bussisõit alaku - imeline LOMBOK! 

Palju rahulikum ja minu meelest kaunim kui Bali. Pole kindel, aga tundus, et Lombokis on teistsugune religioon populaarsem, sest nägime väga palju pühamuid, mitte templeid nagu Balil. Balil oli ka hästi palju jumalakujukeste austamist viirukiye ja toiduga, aga nii palju kui ma Lomboki linnatänavaid nägin, siis midagi sellist silma ei hakanud.

Esimene peatus... Jep meil oli rohkem kui üks ümber istumine kogu selle aja jooksul kui Lembarisse läksime. Sõitsime umbes 1h ühe autoga, peatusime kuskil linnas. Inimesed läksid maha, uued tulid ja meid pandi järgmise auto peale. Kogu aeg käis hull kisa ja sabimine, et teie sinna ja teie sinna. Vaadati paberilipikut ja helistati. Mõtlesime Anne-Liisiga välja, et nad vist kontrollivad kõnesid tehes firmadelt, et kas sellised inimesed on ikka olemas ja kas nad maksnud reisi eest.

Peale kolmetundi jõudsime sadamasse, kus meid suunati praami peale. 

Kui sisenesime oli kohe näha, et olime hiljaks jäänud. Istekohad olid juba võetud. Kes lihtsalt magas kolme kohal lihtsalt, kes oli niisama oma kottide, lastega kohad hõivanud. Jep!! Mitte turistid, vaid kohalikud. Ja mis hais seal oli. Äkk! 

Käisin praamisõidu ajal ka toaletis. Mmmmaaaa kommentaarid: põrand oli kaetud veega, wc paberist võisid unistada, põrandas oli auk, mille kohale pidid kükitama. Kui äda tehtud, siis kopsikuga vett peale. Ja hais oli sama jube.

Läksime teiste valgete järel tekile. Ooo kui vapustav oli värsket õhku taas hingata, aga siis taipasime - 5h lageda päikese käes...

Esimese tunni või poolteist lamasime lihtsalt rätikute all. Kuskil kahe aeg ostsime kalli raha eest nuudlid ja tegime laevapikniku. Peale seda läks aeg väga kiirelt.